Rubriigiarhiiv: 1890

Mis on raha?

(Что такое деньги?)

Барон A. Тутаевь.
G. E. Luiga.

Targa juurde astus laulik,
Hakkas nõnda küsima:
“Ütle mulle, mis on raha?
Sõbrakene, seleta!”

Tark nii kostis laulikule:
– “Mitu korda sinu salm
Elu tühjust tunnistades
Ütles: raha, see on tolm,”

– “Tõsi küll,” nii lausus laulik,
“Siisgi selles asjas sa
Oma arvamist mull’ ütle,
Oma tarkust avalda.”

Seades sõrme otsa pääle
Kostis tark: – “Mu sõbrake:
Mõistus paneb ilma liik’ma,
Raha aga … mõistuse.”

Olevik nr. 13, 26. märts 1890, lk 436.

Armukese pilt

Greeka lauliku A n a k r e a n i laul (a. 550 enne Kristust). Jakob Mähli saksakeelsest tõlkest A. Grenzstein.

Kuule, kuulsam kuju-meister,
Maali, suurem maali-meister,
Maali pilt mull’ magusamast,
Tee mull’ kuju kullasemast!
Tee tall’ saled juuksesalgud,
Põlvedeni peapatsid,
Päältpoolt vaadet valge marmor,
Altpoolt vaadet alabaster,
Palged paistku kuldest koitu,
Silmad saatku tuleloitu,
Huuled uhked roosiõied,
Mesilinnu meelitajad;
Riided punu purpurista,
Kehakate kallist kullast.
Küll nüüd, kuulsam kuju-meister,
Maa pääl suurem maali-meister!
See mu nägus neiukene,
Kaugel elav kaunikene.

Olevik nr. 9, 26. veebruar 1890, lk 358.

Neiu laul

India lauliku Anaru laul (Kristuse sündimise ajal) Rückerti saksakeelsest tõlkest A. Greinstein.

Kulm vaub kokku kurjaste,
kuid silm on siiski särane;
Küll süda ennast külmaks teeb,
Kuid veri siiski kehas keeb.

Suu seisab kinni sõnata,
Kuid huuled läevad punama –
Kes meesterahva silma ees
Võib seista selle ilma sees!

Olevik nr. 3, 15. jaanuar 1890, lk 223.

Armuvalu

H i i n a l a u l. Konfuciuse raamatust Schisting (?). Väljaantud aastal 463 enne Kristust. Victor von Straussi saksakeelsest köitest A. Grenzstein.

Kui kuldselt tõuseb kumav kuu!
Kui roosilik on neiu suu!
Kuis loitab lootus südames!
Kuis vaarub valu rindades!

Kui hiilgav kuu, nii kullane!
Kui armas minu neiuke!
Kuis tuksub süda tundevalt!
Kuis voolab valu rinna alt!

Kuis tõuseb kuu sääl hiilguses!
Kuis särab arm tal silmades!
Oh oleks vangist vaba ma!
Kuis tahab süda lõhkeda!

Olevik nr. 1, 2. jaanuar 1890, lk 175.

Talve öö

Nüid lill ja lehed lume all
Ja vaikind linnu lauulud,
Metsloomi nagu leinaval
Sa koidul nuttma kuuled.

Tuul aga tuleb vaiksel ööl,
Puud liigutama tasa;
Puu ladva lahhti teeb sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta unekujus kevade,
Roht, lill ja lätte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

Josef von Eichendorfi järele J. Kunder.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 523

Kuule

Kuu tõuse ju!
Päev läinud loodile,
Ta heitis merrde magama.
Ja pimedaks lä’äb mets ja maa.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Teekäija uinub ka.
Lill oru põhhjas uinub nüid,
Oh tule anna talle suud!
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Sind hüiab künni-lind;
Ta südant sulataval suul
Sind kutsub lauldes lehe puul.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ka hõbe täheke
Sealt vaatav armu silmaga,
Ja une rahust räägib ta.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ja tõtta teele nüid.
Seal sini väljal sõua sa
Ja koidu poole jõua ka!
Kuu, tõuse ju!

Hermann v. Kampi järele J. Kunder.

Linda nr. 8, 15. september 1890, lk 315

Järve kalldal

Vaat vaiksel järve kalldal
Üks kena ajake,
Ning selle aja keskel
Üks veike majake.

Seal lihtsas kambrikeses
Lapsuke suremas,
Ta voodi ääres pallves
Vanemad vallvamas.

Pea ajas läbi puude
Üks sala kahin käinud,
Ma kuulen tasast nuttu, –
Nüid lapse hing on läinud.

Georg Jägeri järele: Helene

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 145

Rahul jäe!

Rahul jäe,
Süda, oma mure öödel,
Jumal juhib sind su töödel,
Ei ta iial sinust lä’e,
Rahul jäe!

Kannata!
On sull Isa nuhtlus valju,
Seisa kindel, nii kui kalju,
Karistes sind peastab ta,
Kannata!

Taewa Isa! –
Anna armust, et võiks vaiki,
Kui mull saadad elukäiki,
Et ma ei tõstaks vaenu kisa,
Taeva Isa!

Minu karjus! –
Kuni päev on hakand koitma,
Elu, usk mu hinges loitma,
Luba seista mind Su varjus,
Minu karjus!

Meta Heuszeri järele – Helene.

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 127

Lill uinunud

Lill uinunud ja õilmeke liigutab pead – head ööd!
Laul heljund; sa, linnuke, suikuma jääd – head ööd!
Nüid igatseb hinngust ja rahu maailm
Ja unele heidab ta väsinud silm –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Veel naeratab magades muru ja muld – head ööd!
Ja taevast meid tervitab õhtune kuld – head ööd!
Seal lehvivad tuuled ja varigi käib
Ning üleval ärkama täheke näib –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Öö ingel nii tasakest tulemas ka – head ööd!
Ja ingle healt kuuldeki unenäus sa – head ööd!
Ning alla ja ülesse lehvivad nad,
Sa taevasid aeedu nüid avatud näed –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Theodor Räbeli järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 63

Tallve öö

Nüüd lill ja lehed lume all
Ja vaikind linnu laulud,
Metsloomi nagu leinaval
Sa koidul nutma kuuled.

Tuul aga tuleb vaiksel ööl
Puud liigutama tasa;
Puu ladva lahhti teen sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta une kujus kevade,
Roht lill ja läte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

J. von Eichendorfi järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 53