Rubriigiarhiiv: 1889

Lume kibemed

L o n g f e l l o w’ i Saksa keelse tõlke järele.

Taeva ruumist, kus tormiga
Ennast laotab hall pilvede süle,
Peale koltunud kõrre-maa
Musta näotuma nõmme üle
Langeb nagu üks vaikinud ohke,
Alla lumi nii tihe ja rohke.

Hiilgab, valendab õhu sees,
Nagu vaimustav jumalik valge;
Nagu tormil, mis südames
Äraandjaks saab kahvatan’d palge.
Otse, nagu meil ilmutaks taevas
Muret, mis teda sala vaevas.

See on eeteri luule; lein,
Mis ta kaua ju põues peitnud,
Nurme peale, kus närtsin’d hein,
Tasakeste nüid alla heitnud;
Salmidesse, kell rahu jume
Laotan’d kõik, nagu kerget lume.

J. Jänes.

Sakala nr 52, 30. detsember 1889, lk 3.

Haavatud süda

(Heine.)

Kui teaksid õiek’sed, õrnad,
Kuis põue mul palavalt keeb,
Nad nutaksid minuga härdalt
Ja kannaks, mis kergitust teeb.

Teaks ööpik ja laululind lahke,
Kuis haige mu mõte ja meel
Siis hüiaks veel rõõmsamalt õhtu,
Mul lõbusat lugu ta keel.

Ja teaksid tähedki taevas,
Mind viletsat võitlemas siin
Nad tuleks ja trööstiks mind vaevas,
Jääks jahemaks palavam piin.

Ei keegi neist tunne mu häda,
Mis südant nii valusalt sööb
Üks ainuke teada võib seda:
See sinna veel haavugi lööb!

J. Alp.

Sakala nr 44, 2. november 1889, lk 4.

Kohtunik

Tark Musti luges Misri luuletusi.
Ta kaalus sõnu, otsis mõtteid ülesse,
Siis järelmõeldes viskas laulud tulesse,
Pia oli ilus käsikiri tuhk ja süsi.

Kõik olgu neetud, ütles Musti, auulik,
Kes mõtleb nagu Misri, tema aga
Võid jääda üksi ilma nuhtluseta:
Sest Allalt luule andi sai ju iga laulik;
Ei tunne seda halvalt pruukides ta häbi,
Katsku ta siis, kuis ise Allaga saab läbi.

Hommikumaa laulikute järele w.

Sakala nr 21, 3. juuni 1889.

Langenud mänd

Langes mända liivikussa, oli pikem puudest,
Oli sirgem, saledam ja kaunim kõigist muudest.
Uuristas männa
Vast ojake,
Ta juured mullast
Viis vallale?

Langes mända liivikussa, tüsem kõigist puudest,
Juurtega nii kindlalt seisav, tugevamgi muudest.
Kas näris männa
Ehk ussike,
Või oma lõhe
Sõi südame?

Langes mända liivikussa, puhtam kõigist puudest,
Oli kindlam, tervem ka ja siledamgi muudest.
Langetas männa
Vaest inime,
Andis ta ohvriks
Sae-, kirvele?

Langes mända liivikusta, linnu laulupuudest
Inimestel püham ta, ja armsam kõigist muudest.
Pikne tad taevast
Lõi põrmusse,
Jumala tuli
Sõi südame.

Vainö järele Soomek. J. Tilk.

Sakala nr 20, 27. mai 1889.

Palve

Kui elu kurval korrala
Mind muljub muretund:
Üht imepalvet pidama
Siis saavad hingesund.

On elusõna muusikas
On õnnistatud võim,
On jumaliselt elamas
Tõest püha iluvaim.

Kuis hingest koorem libiseb,
Ju kadun’d kahtlus’ki,  
Ta nutab, usus õilmitseb,
Ja nii on kerge, prii.

M. Lermantovi järele J. Lossmann.

Sakala nr 2, 14. jaanuar 1889, lk 2.

Mere kaldal

(Saksakeelest.)

Kes elab sääl pool, üle see mere,
Üle see laia, rahuta välja?
Kas elab sääl, mida siit ei leidnud ma,
Kas elab õnu sääl,
Ja see ainus
Kes mind mõistab
Ja mina teda?
Kelle mõtted nii kõrged kui taevas,
Kelle tunde nii sügav kui meri,
Kelle armastus nii palav kui päike
Oh mu ainus – ma ootan sind!
Lille kimbu, mida ma nopinud
Heidan ma lapsuva laenete sülle,
Et vahutav voog teda su juurde kannaks
Ta sulle ütleks:
Tule ja vii mind siit.

Elise Aun.

Postimees nr 128, 7. november 1889, lk 2.

Rändaja St. Justi klostris

Käes süda öö, tuul hulub hirmsaste:
Hispania mungad, uks mull avage;

Mull’ andke rahu, kuni kellad ju
Teid kohustavad palvel’ kiriku!

Ja valmistage, mis te võim ja viis,
Mull’ mungariie, surnukirst ka siis!

Ning klostri kamber elada;
Pool ilma oli minu elua’a.

Mu pää, mis mungamütsi ihkamas
Kord kandis krooni, ilus hiilgamas.

Ja õlg, mill mungakuub nii armas an’d,
Kord teda keisri kasuk ehitan’d..

Nüüd surma ees saand surnu sarnaseks,
Ja kui kõik muu rist ma vaon varemaks!

A. v. Plateni järele G. Öis.

Postimees nr 122, 24. oktoober 1889, lk 2.

Veel ükskord tahaks öelda sulle

Veel ükskord tahaks öelda sulle,
Kui üliarmas oled sa,
Ja et kui päevi jaetud mulle,
Sind ialgi ei unusta.

Ei sõnakestgi peaks sa kostma,
Vaid üksi mu pääl’ vaatama,
Ja maha löödud silmil astma,
Mu ette tummalt, sõnata.

Pää pääle käed ma sulle paneks
Ja õnnistades sooviks ma,
Et Jumal sulle rahu annaks,
Mis minu rinnast riisund sa.

Sturmi j. Jaan Parv.

Postimees nr 121, 21. oktoober 1889, lk 3.

Lõvide võitlus

Mis rikkus naabri rahva rahu pidu?
Kas teine tahtis endal teise maja
Ehk ajas kündes pisut üle raja
Kuid nende vahel võrsus vaenu idu.
Nad läksid võitlusele julgel sammul
Ei keegi suutnud vihavaenu keelda,
Vaid tahtis venda järsku ära neelda,
Seks seisid mõlematel lõuad hammul.
Ja nende võitlus tegi hirmust kära,
Ei kumbgi tahtnud võidus järel’ anda
Ehk põgeneja põlgtust, häbi kanda
Ja neelasivad üksteist hoopis ära.
Plats oli võitlejatest jälle vaba.
Nad olid ise hoopis hukka läinud
Ja vaatajad on imestades näinud:
Maas võiduplatsil mõlemate saba.

Ainete järele Jakob Liiv.

Postimees nr 92, 15. august 1889, lk 2.

Vaba kunst

Laula, kellel laulu antud,
Meie luule laanessa!
Siis on ilu, siis on elu,
Kõlab igalt oksalta.

Laul ei ole ial ainult
Üksikute osada,
Välja külvatud ta seeme
Üle kõige isamaa.

Sinu hinge ihkamistest
Laula lustil lõbulla!
Armastusest heldelt hellast,
Vihast maru müraga!

Kui ei laula eluaega,
Laula noorussegi sa!
Ööpikud ka ainult hüüdvad
Kevadise ajaga.

Kui ei saa ka raamatusse
Kõik, mis kirjutanud sa;
Lase lendvad lehed tuulde,
Noorus tabab kinni ta.

Jumalaga, tuuletargad,
Sortsid, sõna sõbrad ka!
Kuju ial meid ei köida,
Vaid me kunst on luulessa.

Kallid meile kõrged vaimud,
Aga nimed hinnata;
Kallid ka hääd luuletajad,
Aga luule – vaba ta!

Ei sääl külmas kividessa,
Ega tumes templissa,
Vaid me’ tore’s tammikussa
Laulujumal asuda.

(L. Uhlandi järele G. Öis.)

Postimees nr 91, 12. august 1889, lk 2.

Õhtu

Ju kustub õhtu päike,
Ju pilved punavad;
Ju tõuseb udu, kaste
Ja lilled leinavad.

Ju vaikib rõõmu helin,
Ei laula linnu hääl,
Sest kostab pilve kohin,
Välk hiilgab pilves sääl.

Kõik loodus mässab õues,
Torm – lehti pillutab, –
Mu süda tuksub põues,
Hing leinab pakites,

Oh süda, nõnda sina
Näed õhtut tulema:
Ka sinu laulu kõla
Jääb rahus hingama.

Göethe järele “mf.”

Postimees nr 86, 1. august 1889, lk 2.

Haned

Teed mööda ruttab talumees
Ta ajab hanekarja ees;
Ta tublisti neid materdab;
Siis rutemini linna saab –
Ei turupäeva tohi ta
Ju mööda lasta kasuta.
Kus kasu meeli mõlgutab
Sääl kriitik silmi pilgutab.
Ei mina küll ei laida meest,
Ja haned vast’gu selle eest,
Et ühe teekäijale
Nad kaebasivad kurjasti:
“Me õnnetumad ilma sees,
Meil sundijaks siin talumees
Ju just kui lihtsaid hanesi
Meid materdab veel koguni.
Ei seda märka rumal ta,
Et meid ta peaks auustama:
Sest meie esivanemad
Kord Rooma linna päästsivad, *)
Sääl nende auuks veel tänini
Saab pühitsetud pühasi!”
– “Mis puutub see siis teitesse?”
Nii vastab reisja nendele
“Eks meie esivanemad…”
– “Tean, tean ju jüll, mis tegid nad.
Kuid ütelge, mis kasu te
Ka ise teinud olete?”
– Kord meie esivanemad
Ju Rooma linna päästsivad!”
– “See vana laul! Mul ütelge,
Mis ise teinud olete?”
– “Me ise?” ei küll midagi”
– “Mis kasu on siis teitelt nii?
Las’ teie esivanemad
Kõik rahulisti puhkavad,
Mis tegid, auu sai nendele;
Te üksnes praeks kõlbate!”
Mu laul saaks märksa pikemaks,
Kui haned mitte ‘p vihastaks.

Krõilovi järele eestistanud T. Kuusik.

*) See oli 390 a. enne Kristust. Vaenlased (Gallialiased) võitsivad Rooma linna ära. Suurem osa Roomlasi kaitsesivad endid ja oma vara üksnes veel Kapitolias. See oli kindel koht keset linna järsu mäe otsas, müüridest ja vallidest sisse piiratud. Ühel ööl tahtsivad vaenlased ka seda kindlat kohta kätte saada. Nad ronisid üksteist alt upitades, salamahti valli pääle ja säält üle müüri. Üksgi koer ei kuulnud nende tulekut, ju see ikka nii kõpu-kõbinata sündis. Haned aga, nii pea, kui inimest müüril aimasivad, pistsivad kaagutama ja tiibu lahutama. Roomlased ärkasivad unest ja kihutasivad kutsumata külalised tagasi. Varsti jõudis ka väljast poolt abi ja linn sai päästetud.
Sest ajast saadik seadsivad Roomlased enestele “hanepüha”. Preestrid piduriietes käisivad mööda linna; ühel neist hani süles ja selle järele veeti koera noori otsas. Hani preestriga saivad rahva poolt palju suuri kingitusi ja neid võeti hõiskamisega vastu, aga vaest koera pekseti keppidega nii kaua kuni see suri. Nõnda pidasivad Roomlased endid sel puhul elajate jumalaiks ja tasusivad lastelastele, mitmest ja mitmest põlvest saadik, esivanemate hääd ja kurjad teod kätte. Meie soovime Roomlastelt koera kohta heldemat otsust, nagu me seda ka endile, (kelle esivanemad, kes teab, mis kõik ära tegivad) Taeva Taadilt loodame.
T. K.

Postimees nr 85, 29. juuli 1889, lk 3.

Igatsus

Selle külma oru põhjast
Välja igatseb mu meel;
Pääseks maa siit vangi ohjast,
Siis mul lusti laulaks keel.

Eemal näen ma haljaid hiisi
Luhtvat noorus läike sees;
Sinna lendaks ma, kui köisi,
Kui mul kütkeid poleks ees.

Orgu kõlab tuule voolel
Mustne Vanemuise viis;
Kuidas võib veel õrnal häälel
Heliseda ise hiis!

Kuldsed õunad puude leht’des,
Oh, neid näha ihkab silm!
Puhkend õilmed õrnas ehtes,
Mis ei surma talve külm.

Hiilgav ilu igas õies
Päikse lahke paiste all,
Ja veel õhk ses õnsas hiies,
Kuis see lilleist lõhnab tal.

Aga torni kange kohin
Keelab igatsetud teed;
Vahus laente mässav mühin
Tõotab tuua surma ööd.

Lootsik liigub laente turjal;
Kuskil pole tüürimeest,
Aga eks siis merel kurjal
Enda jõud ei aita meest?

Kellel himu hiie õisi
Noppida ta nurme päält,
See ei tohi tormi küisi
Karta, ega maru häält.

Schilleri järele vabalt A. Ollino.

Postimees nr 77, 11. juuli 1889, lk 2.

Kui teaks

Kui teaks need lilled lehkavad
Kuis haavatud süda mu sees,
Siis nutaks need õied ilusad
Kaastundmusest tõesti mu ees.

Kui teaksid metsas ööpikuid,
Kui kurv ja nii haige mu meel,
Siis hõiskaks need õhu laulikud
Mul kosutust hellalt mu eel.

Kui teaks kuldtähed taevalla
Mis haledust tunneb mu rind,
Siis tuleks nad kaunid ja kõrgelta
Ja trööstiks tõest’ armsasti mind

Ei tea loodus, ei metsa lind,
Vaid inimen’ mõista mind võib;
End looduse kroon kaasteades mind
Veel armuta haavata võib!

Heine järele E. Aun.

Postimees nr 59, 27. mai 1889, lk 2.