Armulaul

Saphiri järele J. Parw.

Kuda armusalmikest
Oleks kerge teha?
Ei ma tea isegi,
Pole jäänud päha.

Oodake, kui armutusk
Asub südamesse,
Kuni kõige pimem öö
Kipub rindadesse;

Kuni wiimaks lootusgi
Kaob jälgedeta,
Kuni elu hiilgekülg
Kustub hiilguseta.

Pugege kui ööpik siis
Pimeduse põue;
Torkwa okaspõõsasse,
Ämaruse õue.

Haigest rinnast hoowake
Werd siis lauludesse!
Küll see hallik woolab siis
Iga südamesse.

Sest et ainult tumedas
Näete wikerkaari.
Sest et lõhkend pragudes
Leida wett nii klaari!

2.

Armastusel on üks õde
Igatsus, nii hella lind.
Armastusel on üks tütar
Lootus, kes ei jäta sind.

On end arm ta õe kaenlas
Wäljanutnud waiksesti,
Tuleb lootus linnutiiwul
Troosti tooma rohkesti.

Minu armuke on surnud
Lootus, kes mu troostijaks;
Õed mõlemad nüüd nutwad,
Nutwad endid pimedaks …

Linda nr. 49, 15. detsember 1895, lk 788

Saphiri laulud

Sa olid nagu M ä r t s i kuu
Kui tuttawaks me saime
Nii külm, nii kalg, nii kahwatu
Et kurwalt waiki jäime.

Siis olid jälle kui A p r i l,
Kord tume ja kord selge:
Kord tormikas, kord örn kui lill,
Kord pime ja kord walge!

Nüüd ole M a i! Pung puhkeneb,
Öis ajab silmad lahti.
Köik õitseb, öögab, häälitseb –
Nüüd armul ka on mahti.

Tõlkinud J. Parw.

Linda nr. 18, 18. mai 1896, lk 279

Saphiri laulud

Tõlkinud J. Parw.

Oh öö, oh waikne öö,
Nii magust rahu täis,
Su wili magamine,
Ja uni sinu õis!

Sa tüwe ümber hinged
On waikselt magamas;
Su ladwa läbi tähed,
Kui wahid walwamas.

Kui täht su okste läbi,
Ma tahaks särada
Ja tema nägu näha,
Kui unes uinub ta.

Kui täht ma langeks taewast,
Öö pime piirisse
Ja kustuks tema ette,
Kui ärkab ülesse!

2.

Ma armastust ei palu
Su ees nii hingewäest,
Üht üsna wäikest asja
Ma palun sinu käest.

Roos rinnast kingi teisel
Wäärt teda pole ma:
Ja oma juuksepalmik
Kel’ tahad, anna sa.

Su naeratus, nii magus!
Su käsi, wäikene,
Su süda, musud, wanne, –
Kõik anna teisele!

Sa teisele, kes parem,
Kõik mis on, anneta,
Kuid mulle ja mu armul,
Üks pisar kingi sa.

Linda nr. 15, 25. aprill 1896, lk 216

Sa olid

(Saphiri järele.)

Sa olid nagu märtsi kuu
Kui tuttavaks me’ saime;
Nii külm, nii kalk, nii kahwatu,
Et kurwalt waiki jäime.

Siis olid jälle kui aprill,
Kord tume ja kord selge;
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord walge!

Nüüd ole mai! Pung puhkeneb,
Õis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd ilutseda mahti!

J. Parw.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 30. märts 1896, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)