Ma üksinda olen, kui taeva all lind,
Ei isa ei ema, kes juhatab mind.
Mu õnneks ja varaks mul jäänud on ainult
Mu säravad silmad, kui kaste nad vainult.

Tuul õõtsub puulatvades, sügis meil nüüd,
Mind kallike põlgab, mu vaene on rüüd,
Mul kulda ja hõbedat ehteks ei pole.
Ei igatsus kustu. Kõik tühi ja kole!

Sääl laened kohavad, ei rahust nad tea
Kui surm mind kosiks, vaev lõpnud siis pea! –
Mu valged roosid, mu lumivalge rüüd
Mind ehivad, rahu ja õnn siis mu hüüd.

Saksa rahvalaulu järele vabalt M. Kerg.

Postimees nr 154, 21. oktoober 1891, lk 2.