Ahv silmab ennast peegli sees
Ning tõukab karu, üteldes:
Näe, vader, kus üks hirmus mees!
Kui kortsus, vinnis näoga!
Töest’, ennast pooksin koguni
Kui selle hullu moodigi
Ma pisut peaksin olema
Ehk siisgi tunnistama pean,
Et vaderitest mitu tean —
Nad julgest’ selle kõrva sean.”
— “On tühi vaev neid lugeda,
Vaid parem ennast vaata sa.”
Nii vastab talle mesikäpp;
See öpetus on veelgi napp.
Eks ole inimene nii:
Ta laimu ‘p salli sugugi.
Ma alles nägin ela sääl,
Et Mihkel vötab meelehääd,
Küll ma, küll sa ka seda tead,
Ta ise näitab Matsi pääl’.

Krõilovi järele eestistanud T. Kuusik.

Postimees nr 54, 16. mai 1889, lk 2.

Ivan Krõlovi (1769–1844) portree. Karl Brüllov, 1839