Heine järele.
Sa ruttad, rändad rahuta,
Miks? Ei tea isegi,
Üht’ õrna hüüdu kuuled sa
Ja vaatad tagasi.
Su armsam sinu järele
Sääl õhkab silmaveel:
Oh jõua jälle kodusse,
Mu õnn siin koduteel!
Sa ruttad, rändad rahuta,
Ei tohi seista sa;
Mis sulle armas oli ka,
Ei pea sa nägema.
K. Põhjalane.
Postimees nr 16, 6. veebruar 1888, lk 2.
Heine järele.
Ju libisevad lehed,
Kõik ilu, haljus kaob,
Mis armas ja mis kaunis,
See närtsib ja see vaob.
Kurb päike luitun’d latvu
Veel värvib valuga,
Kuid need on viimsed musud
Mis suvi, annad sa. —
Mul on, kui peaks nutma
End’ kuivaks pisarist:
See tuletab mul meelde
Me ärdast lahkumist.
Sind pidin maha jätma,
Sa sured — teadsin ma!
Ma olin lahkuv suvi.
Sa salu sureja.
K. Põhjalane.
Postimees nr 16, 6. veebruar 1888, lk 2.
Heine järele.
Kõik kaunid soovid õitsvad
Ja närtsivad jällegi.
Nad õitsevad ja närtsvad
Nii külma kulmuni.
Ma tean — ja kohisemas
Ma kuulen mure merd —
Mu süda — tark ja tore
Ta nutab, nutab verd. —
K. Põhjalane.
Mul oli sõbrannaid, mul oli sõsarad
Lõbusas lapsepõlves, kuldses kooliajas.
Nüüd kadun’d on kõik muistsed armsad kujud.
Oleme naernud, oleme naljatand,
Söönud siis, joonud siis, mängusi mänginud,
Nüüd kadun’d on kõik muistsed armsad kujud.
Sõbranna oli, et paremat polegi.
Ei tast hoolin’d, tad häkist’ ära heitsin,
Tad maha jätsin, otsides armsaid kujusi.
Meeletult uitsin kodumaa pinnalta
Sest kõrbeks mul vainud ja mets mul võõras
Otsides, leian vast ühtgi armsat kuju.
Sõbranna kallis, armsam mul sõbrast,
Miks mu isa majas ei sündinud Sa?
Ühes mälestaksime armsaid kujusid.
Mõned on surnud, mõned mahajätnud
Ja mõned mind äraandnud, kõik minust läinud.
Nii kadun’d kõik on muistsed armsad kujud.
Inglise lauliku Charles Lamb järele M. K.
Postimees lk 14, 18. jaanuar 1892, lk 2.
(Mõistulaul.)
Kord uhke ratsa-hobune
Ka juhtus vilja-põllule;
Sääl nägi kündmas enda ees
Töö-ruuna üsna higi sees.
Sell’ polnud riistu sarnaseid,
Kui tema ikka kandis neid,
Ei olnud ta ka puhas’tud,
Ei tubliks söödetud.
Siis vaatab pilgates tööruuna pääle
Ja tõstab lõppeks hääle:
“Kas riistu sarnaseid” — nii räägib ta —
“On olnud ümber sinul,
Kui minul?
Mind igaüks peab auustama!
Kui keegi tuleb vastu teel,
Siis ikka kõrva astub ta —
Ja kuis mind kiidetakse veel!
Kuid sina — kõigil tundmata.”
— “Mis lorised!” ruun vastab temale —
“Pea suu ja mine eemale,
Ning jäta rahul mind!
Miks minu kõrva sead end?
Kas mõistaksid nii kiidelda,
Kui mitte kaeru ei sööks sa,
Mis teenin ma!”
Chemnitseri järele M. Pukits.
Postimees nr 13, 17. jaanuar 1892, lk 2.
Heine järele G. Õiis
See oli lahkel lehekuul,
Kui õisi aasal tärkas,
Siis minu südamele
Ka armastus siin ärkas.
See oli lahkel lehekuul,
Kui linnud laulsid ilus,
Siis temal tunnistasin,
Ka armu pärna vilus.
2.
Roos, lilled ja päike ning tuike sina,
Teid armastin kord nii õõgavalt mina.
Kuid nüüd ei armasta mina teid enam,
Vaid sind, mu väike, mu päike, mu kenam;
Sa ise nii lõbus ja lahke ja väike
Muu roos ja lille tuvi ja päike.
3.
Mu silmaveest sigivad lilled,
Nii hellad ja ilusad;
Mu õhketest õitsilinnud,
Kes lõbusast laulavad.
Ja kui sa mind armastad, neiu
Saad lilled kõik omale auul,
Ning akna all alati kõlab
Sul ilusam ööpiku laul.
4.
Üks ilus täht mul tõuseb taevasse,
Mis magust troosti lubab hingele
Ja elu uut mull hella iluga –
O, ära valeta!
Kuu poole kipub meri vahuvool,
Nii tormab hing mull rohke rõõmu hool
Su vaga valge juurde valuga –
Oh, ära valeta!
5.
Öö ju mustad tiivad laotand
Vaikse mere kalda pääle,
Ja kuu vaatab pilvepilust
Ning veevoodest hüüab hääle:
“On see mees seal arust ära,
Või ehk on tall armutuju?
Sest tall on nii kurb ja rõõmus,
Rõõmus ja nii kurblik kuju.”
6.
Sääl määramata kõrgel
Käib tähte miljonid,
Nad vaat’vad armul üksteist
Ju aasta sadasid.
Nad rääk’vad ise keeli,
Mis rikas, ilus, hää;
Kuid ükski keeletundja
Ei sellest aru saa.
Ma aga sain ta kätte
Nii kärmest, kiireste,
Sest grammatikaks olid
Su silmad minule.
7.
Kui voodis vahel valvan
Ma pehme padjade sees,
Siis kõigub üks kallis kuju
Nii ime ilus mu ees.
Ja kui on kinni mu silmad
Vast vajunud vaikseste,
Siis tuleb nii tasa see kuju
Ka unenäosse.
Kuid ei see kallis kuju
Ka kaua homikul,
Vaid südames terve päeva
Ta hellake armsaste mull.
8.
Piigakene punasuuga
Süüta sinisilmiga
Armas väike, vaga piiga,
Alati mull meeles sa.
Üliigav täna õhtu,
Sinu seltsi sooviks ma,
Kallikene, kahekesi
Juttu vesta sinuga.
Huultele ma vajutaksin
Sinu väikest valget kätt,
Silma veega niisutaksin
Sinu veikest valget kätt.
9.
Et armastad hellalt mind sina,
Mull ammu ju aimas rind, —
Kuid kui mul tunnistad seda,
Nii hirmsasti ehmatad mind.
Ma põgesin mägede otsa,
Kus helkis mu hõiske hääl,
Ma nutsin merekaldal,
Kui päikene looja läks sääl.
Mu süda on just nagu päike,
Nii põlev vaadata
Ja armastuse merde
Ta vaob iluga.
10.
Kõnnin õhtu metsas mina,
Unistama metsa sees,
Näen siis sinu kallist kuju
Ikka, ikka enda ees.
Eks see pole valge linik,
Eks see süüta silmale?
Või on see ehk vast kuuvalge
Paistmas läbi kuusede?
Ehk see sinu silmavesi, —
Tasa, tasa veeremas;
Või ehk oled, kallis ise
Sa mu kõrval kõndimas!
11.
Sa kaunis kallis neiu,
Paat pööra kaldale
Ja tule istu maha
Mu kõrva, kallike.
Pää neiu rinna naale
Sa julgelt vaota;
End usaldad ju ala
Sa mere hoolde ka!
Mu süda just kui meri,
Kus kõuu ja tormi hääl;
Ja mõnda kullast pärlit
Ta pime põhja pääl.
12.
Oh võiksin valada valu
Kõik ainsas sõnasse,
See annaksin tuulede kätte.
Mis kannaks nad kaugele.
Nad kannaks su juurde mu kallis
See sõna valusa;
Sa kuuleks tad igal tunnil
Ja igal kohal ka.
Ja läheks vast und ehk kinni
Su süüta silmale,
Siis tikuks see sõnake valus
Ka unenäosse.
13.
Õrn vesilille vaatab
Kui unistes järvesta.
Kuu kuldane tervitab teda
Sääl armuvaluga.
Lill häbendes pääkese peidab
Siis jälle laenete vees —
Sääl näeb ta kahvatand kuukest
All oma jalgade ees.
14.
Sul kallid kivid ja pärlid,
Sull kõik, mis ihaldab meel;
Ja sinised siidisilmad —
Mu vaimu, mis tahad sa veel?
Su sinistest silmadest ammu
Ju laulusid laulnud mu keel,
Neid laulavad tuhanded põlved —
Mu vaimu, mis tahad sa veel?
Su sinised silmad on saatnud
Mull ahastust eluteel,
Mu ilu ja õnne nad riisund —
Mis tahad, mis tahad sa veel?
15.
Täis kihvti mu luuletused —
Kuis võiks see ka teisite?
Sa ise ju kihvti kalland
Mu õitseva elusse.
Täis kihvti mu luuletused —
Kuis võiks see ka teisite?
Mull südames madusid palju,
Ja sina, mu kallike!
(Mõistulaul.)
Terve suve läbi lõõris
Laulu rohutirtsuke;
Et ilm sügisele pööris,
Ta ei pannud tähele.
Selgeid päevi polnud enam,
Põldu laastas surma hool,
Kus tal suvel kõige kenam
Valmis oli laud ja tool.
Mööda kõik, ning kare tali
Näljahäda ühes tõi;
Lõpnud tirtsul laulu-heli,
Hõisata ei enam või;
Ja kes tahaks lustila
Laulda tühja kõhuga?
Viimses hädas hakkab tema
Sipelgale kõnelema;
“Kulla kallis naabrike,
Näita heldust minule,
Armul üle talve sa
Toida mind ja soojenda!”
– “Vader, see on naljakas:
Kas siis suvel sugugi
Sina ööd ei teinudgi?”
Räägib talle sipelgas.
– “Miks ei teinud, naabrikene!
Pehme muruheina sees
Hoolelikult, kallikene,
Töötasin kui tubli mees:
Terve suve läbi oli
Laululugu minu püüd.”
– “Laulsid sa? – Noh, see on nali,
Nii siis mine – tantsi nüüd!”
Krõilovi järele M. Pukits.
Postimees nr 12, 16. jaanuar 1892, lk 2.
Kas magad õigus siis, või surnud sa?
Siin see mees auu on ära teeninud,
Ta rinnala peaks auutäht rippuma –
Kuid… võllasse ta ise riputud!
Ja to mees sääl on võlla köie väärt,
Kuid teda eht’vad pärjad, palnikud..
Kas magad õigus siis, kui surnud sa?
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.
Üks lagund, viltu majavärk
On ilm… täis kitsaid käikisid.
Kes ahab sirgelt käia sees
See taob pääga talasid.
Sa kumarda, kui kitsas käik
Ja lagi vajund madalaks.
Pää parem puruks peksan ma
Kui sirged selga painutaks!
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.
Mis luhas läikvalt voolab,
On oja hõbe pind.
Ja kallikese palgel –
On kurvastuse hind.
See oja jooksgu ikka,
Kus poole tee tall lääb,
Nii niisutusest kaldal,
Hulk õisi õitsma jääb.
Sa kallim pisart hoia,
Mis palgelt alla vaob.
Ta niisutuse järel
Säält õieilu kaob…
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.
Kõrgele on tõusnud laened
Kaldaid katab vetepind.
Armukene üle jõe –
Täna ära oota mind!
Liiasilm on alla langend
Voodest ära viidud sild,
Tema riismetest veel praegu
Alla ujub viimne kild.
Kalda kingul kurval meelel,
Laente mängi silman ma.
Näen üht tuikest lendu tõusvat –
Üle jõe ruttab ta!
Aga kas ta on ka tuike?
Nõnda küsin kahtledes.
Vast ta on mu ohkamine
Mis mull tõusis südames?
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.
Kord olivad kaks tonti tühjas majas,
Mis seisis metsas… Vihm neid sinna ajas.
Nad saivad väljas märjaks mõlemad
Ja lõugasid nüüd lõgistasivad.
Üks oli paks; tal harjapää, mis norus,
All jalajupid; saba taga norus.
Kõhn oli teine; kõrged jalad all,
Pää nagu koeral, saba kontsus tal.
Paks istus aju kõrva, nägu vaga,
Kui poleks ühtgi pattu hinge taga;
Kuid teine jooksis ümber, märatses
Ja järas hambaid, valjult käratses:
“Küll on ka elu!… Külm, ja märg, ja kole –
Kuis täna oled, hommegi nii ole!
Ilm hukas küll, kuid käsikuks lä’eb meel!
Ta peaks langema, ei lange veel!”
Tont selle pääle sülitas, täis viha:
“Tee tööd, kuid varja tasumise iha!”
Paks pahempoolist silma pigistas
Ja naabri jutu üle naeratas –
Ning ütles nii: “Oi, kärsituimad tonta?
Kas nüüd on aeg, mil vaevatakse konta?
Mul iga päev on kümme hinge koos
Ja olen rõõmus, nagu konn, kes joos.
Nii polnud enne! Pühad mehed pihta
Meil lõhkusivad, ega valind vihta.
Ja põrgus oli oma saun veel ees. –
Kui tuleb meelde, süda põleb sees.
Mul meeles on: siinsamas majas asus
Üks püha mees… oh kas ta vaeva tasus!…
Küll hulgutasin teda metsas, soos,
Küll neiu näol tulin ihkehoos.
Küll minu vaade teda vaevas, rusus,
Kuid siisgi aga kindlaks jäi ta usus.
Siis jätsin kiusamise järgi ma
Ja käisin siia juttu ajama.
Ta istus vagusi ja kirja luges.
Ma olin nurgas… mind ta tihti suges…
“Sul pole häbi!” ütles püha mees:
“Et koera viisi hulgud ilma sees –
Sa püüad rahvast patu sisse saata!”
Ma vastasin: “Mis teha võin, eks vaata!
Ma olen ori!… Ausus ise teab,
Kuis valitsus meid kõiki silmas peab.
Ja minu elu – eks ta küllalt näita,
Kui tarvilik on ikka käsku täita!
Ma oma poolt ei tülitaksgi sind,
Kuid vastusele kutsutakse mind.
Ja selle pärast, et sa veel ei lange,
Ees karistus mind ootamas on kange.”
Nii oli aeg! Nüüd hoopis teine ta,
Sa ära sõima rahvast asjata!
Nüüd kõrtsi juurde juhata vast nõrku
Ja lükka tagant, lähevad nad võrku!”
“Mis tühja ka!” nii teine hüüdis siis:
“Ju vanaks saanud on see püügi viis.
Vast naeste hulgas teie lõikust peate
Ja edevaid siin halva pääle veate,
Kuid meie teistel teedel tõttame
Ja rahvast hulgal omaks võtame.
Neid ajame nüüd nõnda viisi taga,
Et püüd neil oleks purustada aga.
Neil hinged olgu leegil himu väes
Ja käsud kõigil vastupidi käes.
Neil “ära tapa!” olgu “tapa ära!”
Küll sellest maa pääl kerkib põrgukära;
Ei seitsmendat *) ta niigi täideta,
Kuid kümnes käsk see olgu “himusta!”
Päärõhk on põhjustes… Siis anna hoogu,
Küll ise teevad tööd ja heitvad loogu,
Ei meie omal käel lä’e lööma neid…
Meist mõelgu nemad, et ei ole meid,
Et ilmusime meie üksnes luules,
Et meid ei leita maas, ei vees, ei tuules
Kui selles kindlad nad, siis aeg on käes
Siis välja tõttame vast võidu väes.
Siis ilmume, kui igaüks on julge,
Ja ütleme: “Nüüd aga järgi tulge!”
***
Vast kallis lugeja jääb arvama,
Et luulejutu jutustasin ma.
See pole nii, vaid kuulis nägi seda
Seminarist… See tähtjas puutus teda.
Teel isa juurde suveks tõttas ta,
Ja ise oli päris uskmata.
Ta kõndis – saapad kepil, üle piha –
Tal rahva juhiks oli saada iha.
Ta mõtles: “Kõik ma võidan sõnaga,
Ei toime saa vast üksnes isaga.
Küll muidu mõnus vanamees on isa,
Kuid vanu mõtteid kinni hoidma visa;
Tal muistseis arvamistes vangis meel:
Mees tontisidgi usub alles veel.”
Nii mõtles minnes ta. Pilv kerkis üles
Ja kohin, mürin sündis metsa süles.
Vihm hakkas sadama. Poiss enda ees
Sääl silmas maja eemal metsa sees.
Ta sisse läks ja ahju taha puges,
Kaks tonti kannul, keda vihm ju suges.
Et nägi neid, poiss seda kinnitas
Ja selle eest ka, vaene, kannatas.
Loo koolis tema teiste ette kandis,
Kuid igaüks sääl asja naeruks pandis.
Läks kooliõpetajateni see,
Need kokku seadsivad siis komitee.
Sääl pandi ette ülemale poole:
Mis tuleb teha selle asja loole?
Vast võidab teisi vana mõtteviis…
Ja dokument säält varsti saadi siis,
Ning temas piiskop loole lõpu tegi:
“On arvata: poiss arust läinud segi,”
*) “Kuuendat” Luteruse usu katekismuse järele. Ümberpanija.
A. N. Maikov’i järele Jakob Tamm.
Postimees nr 10, 14. jaanuar 1898, lk 2.
Mis aitab see, et sahaga
Kül vagu aetaks’ läbi maa?
Kui jäetaks seemned külv’mata,
Siis hakkab umbroht õitsema.
Su pilk, oh ella neiuke,
Mull tungis läbi südame,
Just nagu küntud põllu pääl
On vaod ta risti-rästi sääl.
Mis aitavad need vaod siin,
Kui neist mull ainult sigib piin?
Sa külva armuseemneid ka
Siis õitsvad roosid okalla.
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.
Armas Jumal! Kuis ma ootan
Seda tundi tulemast,
Millal neiu hõlma võtan,
Keda saatus määrab vast.
Kes on kül mu armukene?
Mida laadi on kül ta?
Keegi seda teada soovi
Sellel ihal, nagu ma.
On tal valkjad, pruunid juuksed,
Must ta silm või sinaja,
On ta sihvakas ja sirge?
Ümarguse kasvuga?
Ilusad on valkjad, pruunid,
Ilusad, kui ilu neil,
Ja kui iluduse kaasas
Häädus paistab vastu meil.
Säärast mulle Jumal anna,
Olgu muidu mis ta on:
Olgu valkjat, mustjat verda,
Suur või väike – ta on õnn!
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.
Sa soovisid, kui olin väike,
Mu isa truu ja tõelik,
Et lihunik must peaks saama,
Kuid pojast saanud kirjanik.
Sa oma riistaga lööd härga
Ja mina jälle inimest:
Ei muud sääl vahet pole, ainult
Meid ära tunda nimedest.
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.
Kui hoiaksin ma ilma maad
Ja siisgi kardaks langevad:
Nii neiu olen hirmu väes
Kui sinu käekest hoian käes…
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.
Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.
Täht hiilgab hele paistega
Mull kõrgelt ülevest
Nii heledast, nii hiilgavalt
Kui keegi tähtedest.
Ja hääl mull ütleb rinna sees
See on su armuke –
Maapäälist elu jäta nüüd
Ja rutta ülesse!
Kül tahaks tõtta, lennata,
Kuid asjata kõik püüd.
Sest redel, mind üles viiks,
On usk, mis katki nüüd…
Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.
Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.
Mets kaetud pimedusega
Tee risti põiki veab…
Ma hulgun eksi sammudel –
Kes õiget teed siin teab?
Ma taeva telgil ülevel,
Kül tähti hiilg’mas näen.
Kes juhivad nad õigesti,
Kui nende järel läen?
Veel selgemalt kui tähti läik
Mull säras neiu silm:
Ma nende hiilgust usuksin
Neis – kustus õnne ilm. –
Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.
Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.
Vaat õnne otsib inime’
Kül õhtu, hommiku.
Käib siia-sinna kiiresti
Kui oleks kannul ju.
Oh ilma-aegu ruttad sa
Ja otsid õnne ees!
Ei ees ei taha ole ta
Vaid su all haua sees..
Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.
Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.
Sääl ripub nüüd mu kannel helinata,
Kus pääl ma laulsin oma valudest,
Kui ekusaatus, ella armukene,
Sind risus minult ära igavest.
Sääl ripub nüüd mu kannel helinata
Ja rippuma ta igavesti jääb.
Kui aga valuhäält ta kuulda annab,
Siis tuleb keelest see, mis – katki lääb.
Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.
R. Raimari järele.
Hääd tervist Sulle, kallim! –
Mis lubasid, ei seda täitma saa;
Su uhke vaim ja meel on takistuseks ees.
Pea kustub viimne leek Su rinnassa,
Ja siisgi, kui mu süda lõhkeb, palun silmavees:
Oh pea mind meeles veel!
Oh pea mind meeles veel!
Need hääled, mis kord südant paelustan’d
Mu laulus olgu kuulda järgesti.
Ja kui mind valud küllalt kaelustan’d,
Siis surun mõtteid selle viimse sõnasse;
Sind taeva väed kaitsegu.
– a. –dt.
Postimees nr 9, 22. jaanuar 1891, lk 2.
Sa olid mulle ainus lille –
Sa närtsisid – ilm iluta.
Sa olid mulle hiilgav päike –
Sa kustusid – nüüd pimes ma.
Mu luulele sa olid tiivaks
Sa langesid – laul leinab sind!
Mu õitele sa olid soojus,
Sa kadusid – külm surmab mind.
Su haual seisin ristislätel
Mull hinges haavad valusad.
Nii vaiksesti, nii liikumata
Ja silmis valu pisarad.
Nii seisab laevnik mere rannal
Ja vaatab valus merele.
Kes otse kerjajaks ta teinud
Kõik vara toonud laentesse…
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 8, 19. jaanuar 1888, lk 2.
Mu kodumaa, mu püha kallis muld,
Su õues hiilgab kaunis koidu kuld.
Su hõlmas eha ehib ennast ilusast:
Kas tunned mind? – Oh, tunne oma last!
Kül kaua sest, kui viimselt rändajal,
Sa vilu andsid püha pärna all!
Mil kured kurvalt sügisesel a’al
Säält mööda lendasivad lõunamaal’.
Kül kaua sest, kui isa õues ma,
Sust lahkusin, mu kodu, valuga.
Neid sõnu, mis mull ütles emake,
On tuuled ammu kannud kaugele!
Kül võõras ilm on vali elukool,
Sääl aitab üksi ainult oma hool.
Sääl libedad ja järsud kaljuteed,
Ja kuristikud, vahutavad veed.
Kui vähe teisi, olen joonud vast
Ma elu kibeduse-karikast!
Sest saatus pakkus mulle karmilt kätt
Ja nõudis ohvriks minu silmavett!
Nüüd kadunud on kurbdus südamest,
Hing vaba hädast, vaba valudest.
Sest valu mälestused, mõrudad,
Nüüd pühivad mu rõõmupisarad.
Sääl, kus mind ema väeti lapsena,
Nii õrnast toitis rinnapiimaga:
Sääl soojendab nüüd sinu päiksekuld
St last, oh püha, kallis kodumuld!
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 8, 18. jaanuar 1888, lk 2.
Ma seisan aknal vaadates,
Kuu paistab lahkeste.
Ja armsaid kiiri saadab ta
Mull otse toasse.
Sa vaene narr! – Miks vaatad nii
Sääl armsa palgega?
Või arvad õige viimati
Et sind vast vahin ma?
Ei tulnud mitte meeldegi
Su pääle vaadata!
Käi oma teed sa edasi,
Mis muulle puudud sa?
Sääl majas teise korra pääl
Mu kallim elamas,
Ta pärast ainult olen ma
Siin nõnda vahtimas.
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 8, 19. jaanuar 1888, lk 2.
(Julius Wolffi järele.)
Oh kumav lill, kes käskis sind
Nii õitseda?
Kül valust väsind oled rind –
Veel rahuta? –
Õrn lill, torm tõuseb – armuta
Sind murrab ta. –
Arm kaevab haua sügava, –
Siis vaikid sa. –
“Sa kurb? – oh hiilga kaunim silm!
Arm hoiab sind. –
Mu rinnal’ tule, minu ilm,
Mu laanelind!
Küll tean, et mind armastad
Sa lõpmata.
Oh õnne, taeva helinat,
Kui ütled: “”Ja!””
Anna Haavakivi.
Postimees nr 6, 14. jaanuar 1888, lk 2.