Kord elas Tuules leselt
Üks kuulus kuningas;
Tal surnud armukeselt
Jäi järgi karikas.
Ta pidas teda kalliks
Tast igal söögil jõi.
Silm pisaratest halliks
Sääl juures ikka lõi.
Kui surema ta hakkas,
Siis kogus pärijaid;
Ta linnad neile jagas,
Kuid hoidis karikat.
Ta istus laua juures –
Ja ritred ümber tal –
Sääl lossi saalis suures,
Kus meri akna all.
Ta tõusis teiste ette,
Jõi viimsest karikast
Ja karika viis vette
Sääl viskas ülevalt…
Kui nägi, et ta kukkus,
Kui laened neelu loond,
Jäi vaikseks ta, kui tukkus –
Ei tilka enam joond.
Goethe järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 26. märts 1898, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)