A. Aleksandrovi järele B. Weber.

Ma vana võimsat kaljukotkast nägin …
Raudvõre taga puuris istus ta;
Kaks määratumat hallikarva tiiva
Sääl ägedalt ei lehvind asjata.

Ja lõdvalt, nõrgalt rippusid need tiivad,
Ei jõudu nokk, ei küüned avaldand
Ja – pika vangipõlve, jõuetuse jäljed –
Ta küljed sulgi palju kaotand.

Kuid vaade tal, kui metsik, leekiv tuli,
Raudvõre taha tungis kaugele,
Täis ahastust, kui ihkaks priiuspõlve
Ja kangelase tööde järele.

Ta taeva laotusesse ihkas tõusta …
Ta pilgud kaugusesse lendusid,
Kui tahaks kuningliku vaate tulel
Ta tahaks põletada trellisid.

Ja kangas teda meelitas ja hüüdis …
Kuid raudset puuri lõhku ta ei saa …
Kaks määramatut hallikarva tiivu
Sääl ägedalt ei lehvind asjata.

Olevik nr. 19, 12. mai 1898, lk 446.