Tiigi vaikse sügavuse
Kuu ju hõbe helki toob,
Halja kõrkme vanikusse
Kahvatanud roosid loob.

Hirved käivad mööda kallast,
Nende kujud paistvad vees,
Vesilinnud jõevallast,
Sahistavad kõrkme sees.

Nutuga ma pilku heidan
Üle vaikse järve vee,
Ja su pilt, mis hinges peidan
Kutsub mind kui palvele.

Lenau.

Postimees nr 155, 18. juuli 1895, lk 3.