(Laev.)
Kui lind on ta ja kotkakiirelt
Näis teda reisil rändavat;
Kui kala ta ja laente piirelt
Ei leita looma suuremat;
On elevant ta, kessee seljal
Teel kannab kõrgeid tornisid;
Kui roomaja ta lagel väljal,
Nii liigutub ta jalgasid,
Ja kui ta oma rauda-hambal
Vast sügavale hammustas,
Siis seisab ta kui kütkes sambal,
On tormi vastu tõrjumas.
Schilleri järele J. Leppik.
Postimees nr 27, 3. veebruar 1892, lk 2.
Geibeli järele.
Lille lehk, öö vaik ja vilu.
Tähed hiilgvad taeva teel.
Vaimustab mind nende ilu
Nõnda, nagu enne veel?
Metsapiigad meelitsedes
Hellakeste hüüdvad mind.
Ei neil kulda keelitsedes.
Vastust enam leia rind.
Oh, ei enam kujutused
Kuldset lehvi laugele.
Pisar, lootus, igatsused.
Kõik on kadund kaugele.
Mis kord mulle magus oli
Kord kui valus kurvastus.
Läeb kui kange välgu tuli
Läbi mõtte mälestus.
Elise Aun.
Postimees nr 27, 3. märts 1888, lk 2.
Taara andis härjal sarved
Ja kabjad hobustele,
Sai jänes kerged jalad
Sai’d oimud kaladele
Ka lindudele tiivad;
Mees sai talt mõtlemist.
Mis jäi tall naestel’ anda
Veel järel? — i l u d u s.
See on ta viske-oda,
See sõjas kilbiks tall’,
Seepärast võidab rauda
Ja tuld ta iludus.
Anakreoni järele P. J.
Postimees nr 26, 1. veebruar 1892, lk 2.
(A. Puschkin’i järele.)
Mull’ viimsed lilled ikka armsamad
Kui kevadised õied ilusad.
Nad kurvad mõtted palju paremine
Neis äratavad, hellad, ülesse:
Nii vahel lahkumine tunnike
On elavam kui jällenägemine.
Vene keelest G. Öiis.
Postimees nr 23, 31. mai 1886, lk 8.
(Vene rahvalaul.)
Seisis neiu mere ääres,
Rääkis ise-endaga:
“Vägev Jumal, õige Jumal!
Mis on ilmas merest laiem?
Mis on ilmas põllust pikem?
Mis on hobusest küll kiirem?
Mis on meest veel magusam?”
Veest tall’ kala vastutelleb:
“Oh mu neiu, noor veel mõistus!
Taevas, see on merest laiem,
Meri, see on põllust pikem,
Vaade hobusest on kiirem,
Suhkur meest veel magusam.”
Annan sulle, nägus neiuke,
Seitse mõistatust?
— Anna pääle, priske peiuke,
Mull’ või sada neid!
Mis on meitel, nägus neiuke,
Ilmast kenam,
Võsast tihem,
Metsast kõrgem,
Juurtest ilma,
Helinata,
Vastuseta,
Muutemata?
— Ilmast kenam ilus päike,
Võsast tihem taevatähti,
Metsast kõrgem kulda-kuuke;
Kivi, see on juurest ilma,
Helinata jookseb jõgi,
Vastuseta — hobu tallis,
Muutemata — Issa heldus!
Vene keelest G. Öiis.
Postimees nr 23, 31. mai 1886, lk 8.
Vaga neiu kõndis metsas,
Otsis oma peiukest,
Eksis ära õige tee päält,
Kurtis, nuttis südamest.
Tõstis taeva poole silmad,
Hüüdis hella häälega:
“Isa, halasta mu pääle,
Eksiteele sattun’d ma!”
Hüüdis, kuni ingel tuli
Alla sulgis kuuega…
Neiu lendas mustast metsast
Välja valge tuvina.
Nii on saanud tuvikene,
Meie kaunim kodulind,
Kelle süda õrnalt õhkab,
Nagu noore neiu rind.
Ainetel Villi Andi.
Postimees nr 23, 29. jaanuar 1898, lk 3.
Mul meeles püha silmapilku,
Sa ilmusid mull”, taevataim,
Kui kiirest’ kaduv unenägu
Kui igavene iluaim.
Veel lootuseta valun ilus
Ja elu kurja sära sees
Mul helises su hääl nii ilus,
Su hella kuju hõljus ees.
Aeg hoovas mööda marudella,
Viis end’sed mõtted endaga,
Ma unust’in su hääle hella
Ja sinu kuju kallima.
Aeg venis vangikojas mööda,
Nii piina täis, nii pime, must;
Ei õnne, armu, taevatööda,
Ei silmavett, ei vaimustust.
Ning aimas ärkamise pilku,
Sa tulid jälle, taevataim,
Kui kiirest’ kaduv õnnevilku,
Kui igavene iluaim.
Nüüd jälle vaev ja valu mööda,
Hing täis on endist igatsust,
Mul õnne, armu, taevatööda
Ja silmavett ning vaimustust.
G. Õis.
Postimees nr 23, 23. veebruar 1891, lk 2.
Ivan Aivazovski ja Ilja Repin, “Puškini hüvastijätt merega” (1877)
Arm kui magus hälli laul:
Ta uinutab sind magama.
Kuid uinud sa, siis vaikib laul
Ja sina ärkad üksinda.
Stormi järele Miina Luha.
Postimees nr 21, 21. veebruar 1889, lk 2.
Kuni tähed rändavad
Taeva telgil,
Tasakesti hüüdvad nad
Laulu helgil:
“Õnnist tühjust jätsime,
Magust rahu,
Rahutult nüüd rändame —
Kuhu? Kuhu?
Lormi järele Miina Luha.
Postimees nr 21, 21. veebruar 1889, lk 2.
Me süda on üks eeslike,
Tal on kaks kõrva pikka,
Ta on ka isemeelne loom
Ja koorma kandja ikka.
Ta kannab risti igavest’
Ja sagest’ vastu tõrgub.
Siis jookseb liiga kiiresti,
Et löökidest ju nõrgub.
Ta nahk peab paks küll olema,
Et löökidest ei lõhke.
Ja kui ta kõige rumalam,
Siis arm on suur ja rohke.
Carmen Sylva järele Miina Luha.
Postimees nr 18, 14. veebruar 1889, lk 3.
Rumeenia kuninganna Elisabeth (1843-1916), kirjanikunimega Carmen Sylva 1860. aastatel.
Oh nähke seda rikast härrat sääl,
Kes uhkelt vaatab vaese mehe pääl.
Oh, kallis sõber, miks sa uhke nii?
On täna sinu õnn vast taeva kõrgu;
Küll vaene vaatab jälle viimati
Veel kõrgemast su pääle: taevast põrgu!
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 17, 9. veebruar 1888, lk 2.
Puu olen ma, kui sina tema õilme.
Kuid oled kaste sa, siis mina lilleke.
Ma olen kaste, kui sa päikse kiire,
Nii ligineme ühe loomule.
Ja kui sa neiu oled sinitaevas,
Siis olen sääl ma hiilgva tähena.
Kui sina, neiu, aga oled põrgu —
Sis lähen hukka ühes sinuga!
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 17, 9. veebruar 1888, lk 2.
Julius Sturm.
Eks miljonid tähti reisi
Ilmaotsata taeva teel?
Ei üksgi neist otsi teisi,
Ei ühelgi seltsilist veel.
Ei ole neil puhkust, ei püsi,
Ei oota neid rahusäng,
Ja ainusgi nendest ei küsi:
Mis tarbeks see lõputa mäng?
M. Kampmann.
Postimees nr 16, 21. jaanuar 1897, lk 2.
Kui sa minust mööda lähed,
Puutud riiet õrnaste,
Hõiskab süda — tuule tiivul
Tõttan sulle järele.
Kui sa ennast ümber pöörad.
Vaatad suure silmiga,
Siis see kohutab mind nõnda.
Et võin vaevalt astuda.
K. Põhjalane.
Postimees nr 16, 6. veebruar 1888, lk 2.
Heine järele.
Sa ruttad, rändad rahuta,
Miks? Ei tea isegi,
Üht’ õrna hüüdu kuuled sa
Ja vaatad tagasi.
Su armsam sinu järele
Sääl õhkab silmaveel:
Oh jõua jälle kodusse,
Mu õnn siin koduteel!
Sa ruttad, rändad rahuta,
Ei tohi seista sa;
Mis sulle armas oli ka,
Ei pea sa nägema.
K. Põhjalane.
Postimees nr 16, 6. veebruar 1888, lk 2.
Heine järele.
Ju libisevad lehed,
Kõik ilu, haljus kaob,
Mis armas ja mis kaunis,
See närtsib ja see vaob.
Kurb päike luitun’d latvu
Veel värvib valuga,
Kuid need on viimsed musud
Mis suvi, annad sa. —
Mul on, kui peaks nutma
End’ kuivaks pisarist:
See tuletab mul meelde
Me ärdast lahkumist.
Sind pidin maha jätma,
Sa sured — teadsin ma!
Ma olin lahkuv suvi.
Sa salu sureja.
K. Põhjalane.
Postimees nr 16, 6. veebruar 1888, lk 2.
Heine järele.
Kõik kaunid soovid õitsvad
Ja närtsivad jällegi.
Nad õitsevad ja närtsvad
Nii külma kulmuni.
Ma tean — ja kohisemas
Ma kuulen mure merd —
Mu süda — tark ja tore
Ta nutab, nutab verd. —
K. Põhjalane.
Mul oli sõbrannaid, mul oli sõsarad
Lõbusas lapsepõlves, kuldses kooliajas.
Nüüd kadun’d on kõik muistsed armsad kujud.
Oleme naernud, oleme naljatand,
Söönud siis, joonud siis, mängusi mänginud,
Nüüd kadun’d on kõik muistsed armsad kujud.
Sõbranna oli, et paremat polegi.
Ei tast hoolin’d, tad häkist’ ära heitsin,
Tad maha jätsin, otsides armsaid kujusi.
Meeletult uitsin kodumaa pinnalta
Sest kõrbeks mul vainud ja mets mul võõras
Otsides, leian vast ühtgi armsat kuju.
Sõbranna kallis, armsam mul sõbrast,
Miks mu isa majas ei sündinud Sa?
Ühes mälestaksime armsaid kujusid.
Mõned on surnud, mõned mahajätnud
Ja mõned mind äraandnud, kõik minust läinud.
Nii kadun’d kõik on muistsed armsad kujud.
Inglise lauliku Charles Lamb järele M. K.
Postimees lk 14, 18. jaanuar 1892, lk 2.
(Mõistulaul.)
Kord uhke ratsa-hobune
Ka juhtus vilja-põllule;
Sääl nägi kündmas enda ees
Töö-ruuna üsna higi sees.
Sell’ polnud riistu sarnaseid,
Kui tema ikka kandis neid,
Ei olnud ta ka puhas’tud,
Ei tubliks söödetud.
Siis vaatab pilgates tööruuna pääle
Ja tõstab lõppeks hääle:
“Kas riistu sarnaseid” — nii räägib ta —
“On olnud ümber sinul,
Kui minul?
Mind igaüks peab auustama!
Kui keegi tuleb vastu teel,
Siis ikka kõrva astub ta —
Ja kuis mind kiidetakse veel!
Kuid sina — kõigil tundmata.”
— “Mis lorised!” ruun vastab temale —
“Pea suu ja mine eemale,
Ning jäta rahul mind!
Miks minu kõrva sead end?
Kas mõistaksid nii kiidelda,
Kui mitte kaeru ei sööks sa,
Mis teenin ma!”
Chemnitseri järele M. Pukits.
Postimees nr 13, 17. jaanuar 1892, lk 2.
Heine järele G. Õiis
See oli lahkel lehekuul,
Kui õisi aasal tärkas,
Siis minu südamele
Ka armastus siin ärkas.
See oli lahkel lehekuul,
Kui linnud laulsid ilus,
Siis temal tunnistasin,
Ka armu pärna vilus.
2.
Roos, lilled ja päike ning tuike sina,
Teid armastin kord nii õõgavalt mina.
Kuid nüüd ei armasta mina teid enam,
Vaid sind, mu väike, mu päike, mu kenam;
Sa ise nii lõbus ja lahke ja väike
Muu roos ja lille tuvi ja päike.
3.
Mu silmaveest sigivad lilled,
Nii hellad ja ilusad;
Mu õhketest õitsilinnud,
Kes lõbusast laulavad.
Ja kui sa mind armastad, neiu
Saad lilled kõik omale auul,
Ning akna all alati kõlab
Sul ilusam ööpiku laul.
4.
Üks ilus täht mul tõuseb taevasse,
Mis magust troosti lubab hingele
Ja elu uut mull hella iluga –
O, ära valeta!
Kuu poole kipub meri vahuvool,
Nii tormab hing mull rohke rõõmu hool
Su vaga valge juurde valuga –
Oh, ära valeta!
5.
Öö ju mustad tiivad laotand
Vaikse mere kalda pääle,
Ja kuu vaatab pilvepilust
Ning veevoodest hüüab hääle:
“On see mees seal arust ära,
Või ehk on tall armutuju?
Sest tall on nii kurb ja rõõmus,
Rõõmus ja nii kurblik kuju.”
6.
Sääl määramata kõrgel
Käib tähte miljonid,
Nad vaat’vad armul üksteist
Ju aasta sadasid.
Nad rääk’vad ise keeli,
Mis rikas, ilus, hää;
Kuid ükski keeletundja
Ei sellest aru saa.
Ma aga sain ta kätte
Nii kärmest, kiireste,
Sest grammatikaks olid
Su silmad minule.
7.
Kui voodis vahel valvan
Ma pehme padjade sees,
Siis kõigub üks kallis kuju
Nii ime ilus mu ees.
Ja kui on kinni mu silmad
Vast vajunud vaikseste,
Siis tuleb nii tasa see kuju
Ka unenäosse.
Kuid ei see kallis kuju
Ka kaua homikul,
Vaid südames terve päeva
Ta hellake armsaste mull.
8.
Piigakene punasuuga
Süüta sinisilmiga
Armas väike, vaga piiga,
Alati mull meeles sa.
Üliigav täna õhtu,
Sinu seltsi sooviks ma,
Kallikene, kahekesi
Juttu vesta sinuga.
Huultele ma vajutaksin
Sinu väikest valget kätt,
Silma veega niisutaksin
Sinu veikest valget kätt.
9.
Et armastad hellalt mind sina,
Mull ammu ju aimas rind, —
Kuid kui mul tunnistad seda,
Nii hirmsasti ehmatad mind.
Ma põgesin mägede otsa,
Kus helkis mu hõiske hääl,
Ma nutsin merekaldal,
Kui päikene looja läks sääl.
Mu süda on just nagu päike,
Nii põlev vaadata
Ja armastuse merde
Ta vaob iluga.
10.
Kõnnin õhtu metsas mina,
Unistama metsa sees,
Näen siis sinu kallist kuju
Ikka, ikka enda ees.
Eks see pole valge linik,
Eks see süüta silmale?
Või on see ehk vast kuuvalge
Paistmas läbi kuusede?
Ehk see sinu silmavesi, —
Tasa, tasa veeremas;
Või ehk oled, kallis ise
Sa mu kõrval kõndimas!
11.
Sa kaunis kallis neiu,
Paat pööra kaldale
Ja tule istu maha
Mu kõrva, kallike.
Pää neiu rinna naale
Sa julgelt vaota;
End usaldad ju ala
Sa mere hoolde ka!
Mu süda just kui meri,
Kus kõuu ja tormi hääl;
Ja mõnda kullast pärlit
Ta pime põhja pääl.
12.
Oh võiksin valada valu
Kõik ainsas sõnasse,
See annaksin tuulede kätte.
Mis kannaks nad kaugele.
Nad kannaks su juurde mu kallis
See sõna valusa;
Sa kuuleks tad igal tunnil
Ja igal kohal ka.
Ja läheks vast und ehk kinni
Su süüta silmale,
Siis tikuks see sõnake valus
Ka unenäosse.
13.
Õrn vesilille vaatab
Kui unistes järvesta.
Kuu kuldane tervitab teda
Sääl armuvaluga.
Lill häbendes pääkese peidab
Siis jälle laenete vees —
Sääl näeb ta kahvatand kuukest
All oma jalgade ees.
14.
Sul kallid kivid ja pärlid,
Sull kõik, mis ihaldab meel;
Ja sinised siidisilmad —
Mu vaimu, mis tahad sa veel?
Su sinistest silmadest ammu
Ju laulusid laulnud mu keel,
Neid laulavad tuhanded põlved —
Mu vaimu, mis tahad sa veel?
Su sinised silmad on saatnud
Mull ahastust eluteel,
Mu ilu ja õnne nad riisund —
Mis tahad, mis tahad sa veel?
15.
Täis kihvti mu luuletused —
Kuis võiks see ka teisite?
Sa ise ju kihvti kalland
Mu õitseva elusse.
Täis kihvti mu luuletused —
Kuis võiks see ka teisite?
Mull südames madusid palju,
Ja sina, mu kallike!
(Mõistulaul.)
Terve suve läbi lõõris
Laulu rohutirtsuke;
Et ilm sügisele pööris,
Ta ei pannud tähele.
Selgeid päevi polnud enam,
Põldu laastas surma hool,
Kus tal suvel kõige kenam
Valmis oli laud ja tool.
Mööda kõik, ning kare tali
Näljahäda ühes tõi;
Lõpnud tirtsul laulu-heli,
Hõisata ei enam või;
Ja kes tahaks lustila
Laulda tühja kõhuga?
Viimses hädas hakkab tema
Sipelgale kõnelema;
“Kulla kallis naabrike,
Näita heldust minule,
Armul üle talve sa
Toida mind ja soojenda!”
– “Vader, see on naljakas:
Kas siis suvel sugugi
Sina ööd ei teinudgi?”
Räägib talle sipelgas.
– “Miks ei teinud, naabrikene!
Pehme muruheina sees
Hoolelikult, kallikene,
Töötasin kui tubli mees:
Terve suve läbi oli
Laululugu minu püüd.”
– “Laulsid sa? – Noh, see on nali,
Nii siis mine – tantsi nüüd!”
Krõilovi järele M. Pukits.
Postimees nr 12, 16. jaanuar 1892, lk 2.
Kas magad õigus siis, või surnud sa?
Siin see mees auu on ära teeninud,
Ta rinnala peaks auutäht rippuma –
Kuid… võllasse ta ise riputud!
Ja to mees sääl on võlla köie väärt,
Kuid teda eht’vad pärjad, palnikud..
Kas magad õigus siis, kui surnud sa?
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.
Üks lagund, viltu majavärk
On ilm… täis kitsaid käikisid.
Kes ahab sirgelt käia sees
See taob pääga talasid.
Sa kumarda, kui kitsas käik
Ja lagi vajund madalaks.
Pää parem puruks peksan ma
Kui sirged selga painutaks!
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.
Mis luhas läikvalt voolab,
On oja hõbe pind.
Ja kallikese palgel –
On kurvastuse hind.
See oja jooksgu ikka,
Kus poole tee tall lääb,
Nii niisutusest kaldal,
Hulk õisi õitsma jääb.
Sa kallim pisart hoia,
Mis palgelt alla vaob.
Ta niisutuse järel
Säält õieilu kaob…
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.
Kõrgele on tõusnud laened
Kaldaid katab vetepind.
Armukene üle jõe –
Täna ära oota mind!
Liiasilm on alla langend
Voodest ära viidud sild,
Tema riismetest veel praegu
Alla ujub viimne kild.
Kalda kingul kurval meelel,
Laente mängi silman ma.
Näen üht tuikest lendu tõusvat –
Üle jõe ruttab ta!
Aga kas ta on ka tuike?
Nõnda küsin kahtledes.
Vast ta on mu ohkamine
Mis mull tõusis südames?
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.