Robert Burns’i järele G. E. Luiga.
Mu arm on õilme roosipuus
Mis õitseb lehekuul,
Ja iga sõna tema suus
On ime magus luul.
Kuis ilus oled sa mu eel,
Nii hell on arm mu sees,
Ma armastan sind, kuni veel
On merepõhi vees.
Kui kaljud kokku sulavad,
Kui kuivab merepind,
Kui kuu ja päike kustuvad –
Hing seni ihkab sind.
Nüüd üürikeseks lahkun ma,
Siis tulen usinast’,
Ei kümmetuhat versta ka
Mind keela tulemast!
Olevik nr. 38, 21. september 1892, lk 785
Goethe järele J. Parv.
Et voolage, mu lahked laulud,
Siit unustuse meresse!
Ei enam teie kõla kuule
Nüüd ükski noormees, neiuke.
Te kiitsite mu kuldast ainult,
Kes naerdes murdis truuduse
Teid pildusin kui vette mina,
Sest veega kaasa voolage!
Olevik nr. 38, 20. september 1893, lk 797.
Ü. p. G. E. Luiga.
Üks tapuväät aiassa üksinda
Kasvab maas madalas,
Neiuke nooruke valuga
Kibedast’ nuttemas.
Oh Jumal, haljendav, õitsev, miks
Kõrgel’ ei kerki sa?
Oh armas nooruke neiu, miks
Kaebad nii kibedast sa?
Kas humalas üles võib kasvada,
Kuna ei ingegi all!
Kas neiu silm rõõmus võib saärada,
Puudub ta kajakas tal?
Olevik nr. 38, 17. september 1890, lk 940.
Внимая ужасам войны.
Nekrassovi järele G. E. Luiga.
Kui kuulen igal hommikul
Ma uusi ohvreid sõja kärast:
Ei naist, ei sõpra hale mul,
Ei kahju kangelase pärast:
Ah, naene teab end trööstida,
Ka parem sõber unub ruttu,
Kuid ühte hinge tean ma,
Kes ial ei suuda jätta nuttu.
Kesk meie püüdeid tühjemaid,
Kus pettus, valskus õitseb ilmas,
Veel tõeste püha pisaraid
Ma olen näinud ühe silmas.
Need vaese ema pisarad,
Mis lapse järel voolavad,
Kes vere väljal leidnud haua.
Ei kustu need, kui ialgi
Ka oma kurtud oksasi
Ei leinapaju tõsta jõua.
Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 756.
H. Ibseni järele G. E. Luiga.
Mäletan veel, kui oleks see täna just,
Et lehes ma nägin mu esimest luuletust;
Ma pingi pääl ikka ja mõelsin ju nägin und,
Ma mõelsin ja plaanisid tegin – oh õnnelik tund!
Ma ehitan lossi, küll tore peab saama see,
Kaks tiiva, üks suur ja teine neist veikene:
Suur koduks saab suurele luule vaimule,
Ja veike veiksele kenale neiule.
Küll ilus ja tore plaan oli mu vaimu ees,
Kuid kahju, et hiljem sääl segadust leidku sees,
Sest meister sai mõistlikuks, loss aga hulluks jäi:
Suur tiiv liig veikene, veike veel lapitud sai!
Olevik nr. 37, 14. september 1892, lk 764.
Goethe järele J. Parv.
Kõrgem, anna, et mu käsi
Enne päevatööd ei väsi,
Et ma orjaks vara, hilja!
Tõest’, see pole unenägu:
Iga hoolas töö ja tegu
Kannab pärast kaunist vilja!
Olevik nr. 37, 13. september 1893, lk 781.
Prantsuse lauliku Nicolas Martini laul.
B. Weber.
Kord õitserikkal lehekuul
Lind laulis rõõmsalt toomepuul.
Ta tiivul helkis kiirgav loit
Kui tuleleek, mis kumav koit.
Küll puhtalt, armsalt laulis ta!
Ning ühes hõiskas temaga.
Tal võidurõõmsalt kõlas viis,
Mu rinda lootus täitis siis.
Oh nooruspõlv, sa kuldne lind,
Kuis taga igatsen ma sind!
Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.
Jaan Parve ümber pannud.
Mu süda on kui pome öö,
Kui puude mühin metsas;
Kuu tõuseb üles pilve alt
Nii hiilgavalt,
Ja vaata, mets on vaik ja mühin otsas.
See kuu sa oled, armuke;
Oh, saada silmaläiki
Üks ainus kord mu pääle ka.
Täis rahu sa,
Mu tuksuv süda rinnas ka jääks vaiki.
Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.
Jaan Parve ümber pannud.
Sa niiske suve-õhtu,
Kui armas mulle sa!
Veel taevast katvad pilved
Ei tähti näha ka.
Kui piiga pehme musu
Nii soe ja õrn on õhk;
Alt orust tõuseb üles,
Nii magus lille lehk.
Ma tahaks laulu luua,
Mis selle sarnane;
Kust telda sarnast kõla,
Mis tume, õrnake?
Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.
Ei lained sellest seletust või anda,
Mis varjavad nad märjas voogudes,
Nii ainult näost ei või ära tunda,
Mis inimesel liigub mõtetes.
Torm mässab, tõstab laineid vastu taevast,
Ja põhjas siisgi vesi vagune;
Nii võib ka süda valutada vaevast,
Kui nägu paistab rõõmus, naerune.
Kui mere põhja pilkust võiks saata,
Ei pärlid sääl, vaid surma näeksime;
Võiks vaenlasele südamesse vaata:
Ehk armastust sääl näha saaksime!
Poola keelest N.
Olevik nr. 36, 9. september 1891, lk 739.
Tõlkinud P. Grünfeldt.
Ainult armastus meil annab elu,
Elu toob meil aga valu;
Aga arm ja valu üheskoos,
See on elu ülem õnneloos!
E. M. Oetinger.
Olevik nr. 36, 7. september 1892, lk 750.
Prantsuskeelse laulu järele, mis Maria Stuart aastal 1542 Prantsusmaalt lahkudes luuletas.
L. Eichwaldt.
Hääd tervist, kallis Prantsusmaa,
Mu kasvukoht, kus rahu sees
Ma rõõmu tundsin lapsena:
Sa kaod kui udu silma ees.
See laev, mis sinult kannab mind,
Viib poolt mu vaimust endaga,
Kuid teine pool ei jäta sind,
Maid jääb su juurde elama.
Sääl kõndes kadund õnne raal
Saab ta mu südant sundima,
Et kõigel oma elu aal
Sind meelest ta ei unusta.
Olevik nr. 36, 5. september 1895, lk 859.
Jaan Parve ümber pandud.
Meil nagu tormi tuulel
Aeg kiirest’ mööda lääb,
Kui huule seisab huulel,
Rind rinna äärde jääb. –
Ilm läheb pilve ruttu,
Torm tulemas ka siis –
Rõõm veike, rohkest nuttu,
Nii armastuse viis!
Arm palgaks saadab paha
Ja kurbdus on ta and;
Kuid lahkuda ei taha,
Kes korraks kokku saand.
Sest kergem siisgi kanda
On kurvastus ja piin,
Kui ialgi ei tunda
Üht sarnast õnne siin.
Olevik nr. 36, 3. september 1890, lk 902.
Saksa keelest Eeva Nõmm.
Kevade.
Naeratades ema süles
Puhkab süüta lapsuke,
Mureta ta vaatab üles,
Uinub veel kui inglike.
Suvi.
Haljal aasal puude vilus
Puhkab noormees rohu sees.
Tulevik, nii hiilgav, ilus
Seisab vaimu silma ees.
Sügis.
Kalli naise südamella
Puhkab kaasa õnnessa.
Mure kortsud käsi hella
Pühib otsalt armuga.
Tali.
Pehmel toolil tule valgel
Puhkab auuväärt raugake,
Muinasjutte lahkel palgel
Räägib laste-lastele.
Olevik nr. 32, 12. august 1891, lk 656.
(Eichendorfi laul.)
Mul on kui kuuleks oja
Ma metsas voolama;
Kui kostaks puude kohin
Mul kõrvu kangelta.
Mul on kui hüiaks ööpik
Mul vastu: Tere sa!
Kuid kus ma siisgi olen,
See on mul teadmata!
Kuu hõbedasel telgil,
All orus hiilgav niit;
Ma näeks sääl nagu maja,
Mis aga kaugel siit.
Mul on kui ootaks aias,
Kus tuttav iga puu,
Mind armukene ammu,
Kes aga surnud ju …
Jaan Parve tõlge.
Olevik nr. 32, 6. august 1890, lk 820.
Läti naiskirjaniku Aspasija luulekõne.
Lätikeelest ümberpannud A. Rebane.
Aastatuhandaid on Sinu valgus paistnud, sunnitused tõusivad ja läksivad hukkad, mäed langesivad, aga Sinu iste ei liikunud igaveste.
Sinu õlade pääl seisab maailma vägevus ja oma otsaesisega kannad Sa taevast üleval.
Sa sirutad oma käe välja – ning maa väriseb, tema sügavused liiguvad ning kuristikkudel on kartus kannul.
Sinu vaated on otsekui mõegad, kui lõikav mõegatera! Need tungivad maa sisekonda, põrgu on Sinu ees lahti ja pimedusel ei ole enam katet.
Mille pääle Sa silmi heidad, seda Sa lõpetad ––
Olevik nr. 31, 30. juuli 1896, lk 715.
Uhlandi järele J. Parv.
Kuis uhkeste mu akna all
Kask kasvab võimsas väes!
Ta kiigub, kõigub kahinal,
Kui torm ja vihm on käes.
Ka minu süda süttib nii,
Kui saatus lainid loob.
Just siis mu kannel kõlabgi,
Kui elu tormi toob!
Olevik nr. 31, 2. august 1893, lk 660.
Pärslaste laul. Herderi kirjadest P. Jakobson.
Määramata sügav meri
Piirab meie maad ja elu.
Laened löövad laente pääle
Pilved katvad vete voogu,
Tulevik su ees on tume:
Ainult olevik on julge
Temast otsi elurõõmu.
Vaata kõrges mägestikus
Lendab kotkas pilve poole,
Puistab tolmu tiibadelta,
Tunned sina tema jõudu,
Kuhu lendab vaba kotkas? –
Ainult olevik on julge,
Temast otsi elurõõmu.
Päevapaiste on su palge,
Nagu öö on sinu juuksed.
Sinu huuled koidupuna.
Aga koit ja öö ja päevad
Ilusamad sõudvad mööda:
Ainult olevik on julge,
Temast otsi elurõõmu.
Olevik nr. 29, 19. juuli 1893, lk 621.
(Среди долины ровныя…)
Mersljakovi järele B. Weber.
Kesk laia orgu lagedat,
Kus küngas määratu,
On õitsemas ja kasvamas
Suur uhke tammepuu.
Kui tuul ta okstes tuhiseb,
Siis kuulub kaeblik hääl:
Tamm üksi, üksi seisab siin
Kui soldat vahi pääl.
Kui tõuseb kuldne päikene –
Kes hõiskaks tammega?
Kui lagendikul hulvab torm –
Kes võtaks kaitseda?
Tal männad, kased kaharad
Ei kasva ligidal,
Ning üksgi haljas põõsake
Ei ole seltsiks tal.
Oh, vileks võimsal tammelgi
On üksi kasvada!
Oh, kurb siin ilmas mehelgi
On üksi elada!
Olevik nr. 29, 16. juuli 1896, lk 668.
Saksakeelest V. Grünstamm.
Oh õitsegu need vaiksed päevad,
Nii selged, imeilusad!
Nad rinnast õrnalt läbiläevad,
Kui kaunid kandlihelinad.
Ja rikkumata taevarahu
Mu süda täis saab igavest,
Ei hingesse see õnn kõik mahu,
Mis särab armusilmadest.
Oh õitsegu need vaiksed päevad! –
Miks vanu haavu puutuda!
Las’ unustuse rüppe jäevad
Nad igaveste uinuma.
Nüüd on veel asja rõõmustada,
Veel aeg, et olla õnnelik,
Veel õieline elurada,
Veel eemal tume tulevik!
Oh õitsegu need vaiksed päevad!
Torm tõuseb liialt varagi.
Küll uusi pilvi silmad näevad
Ja lained tõusvad taevani …
Sest õistku nad, sest ilutsege,
Mu ihkav süda, hing ja meel!
Kõik mustad varjud, taganege!
Veel õnnepäike paistab, veel …
Olevik nr. 28, 15. juuli 1897, lk 634.
Petöfi järele Jaan Parv.
Ma mõelsin järel’ kõige tee
Kuis ema tereta’,
Kui teda vaatma tõtates
Ta tuppa astun ma.
Mis ütlen sulle, emake,
Nii üle mitme a’a,
Kui käed mu järel sirutad
Sa välja armuga?
Nii mõnda soovi südamest
On välja mõeldud mul –
Kuid aeg lääb siisgi igavaks,
Ehk hobu lendab küll.
Ma astsin tuppa … tormiselt
Mind tõmbas kaenla ta;
Ta rinnal tummalt rippusin
Kui vili oksalla.
Olevik nr. 28, 15. juuli 1891, lk 577.
Krõlovi mõistujutt. A. Grenzsteini tõlge.
Jumal kinkis lõvile
Noore priske pojukse.
Enne veel kui möödas aasta,
Pojukene tõusis maasta,
Tuli välja pesassa
Kuningana sammuma.
Isa hüüdis rõõmuga:
See mu järeltulija!
See käib auusalt isa rada –
Seda tarvis kasvatada
Suure riigi kuningaks,
Valitsejaks vägevaks.
Kes on, keda lasen ma
Poja tsaariks kasvata,
Et ta auusalt krooni kannaks,
Riigil’ rahval’ rammu annaks?
Lõvi isa küsis nii,
Ajas asju aegsasti.
Võtan vahest rebase?
Ta on tark ja terane.
Kui ta kuulus valetaja!
Rikub kuningliku maja,
Rikub noore kuninga,
Kes on t õ e tõsteja.
Võtan müti? Olla ta
Kange korrapidaja.
Aga mütt ei kaugel’ näe,
Kitsast urkast ta ei läe.
Valitseja üle maa
Peab vabalt vaatama.
Aga lõupart? Vägev mees
Raske sõjakunsti sees!
Kuid – ei tunne politikka,
Eksib tsiviilasjus ikka,
Ainult kange lõhkuja –
Riigil tarvis kosuda. –
Lõvi otsis hoolega –
Parajat ei leidnud ta.
Olid ühel suured head,
Olid tal ka suured vead.
Kasvatada kuningast,
Seks on tarvis kangelast.
Kotkas, õhu kuningas,
Oli kõrgel lendamas,,
Nägi, kuida lugu paha,
Tuli pilve piirilt maha,
Võttis kuulsa kuninga
Oma hoolde kasvata!
Isa-lõvil rõõmus meel,
Et kord asi õigel teel:
Valitsejat valitseja,
Suure riigi talitseja
Tahtis targaks õpeta’,
Isa muret lõpeta’.
Lõvikene lõbuga
Võttis õppust kotkalta.
Armurikas linnupere
Kandis üle maa ja mere
Noore lõvi kuulsuse.
Kiitust, tänu kotkale!
Sõudis aasta, sõudis kaks,
Lõvi kasvis kangemaks;
Isa teda kodu ootis,
Riik tast rohket rõõmu lootis.
Viimaks jõudis kodu ta
Koolitarkust näitama.
Riigi suured ülemad
Lõvi juurde tõtsivad;
Rahvast murrus kokku sõudis,
Lõvi koolist kodu jõudis,
Isa teda kaisutas –
Kuis see rõõmu paisutas!
Poeg, nii tõstis isa häält
Kuningliku trooni päält,
Mina astun alla hauda,
Sina valitseja-lauda:
Ütle, kuida mõtled sa
Riiki, rahvast õnnesta’!
Isa, seda olen ma,
Kätte õppind kotkalta:
Loomi tarvis õpetada
Käima uue aja rada –
Õpetan neid hoolega
O k s a l p e s i p u n u m a.
Hilja troonilt hüüeti,
Parandust veel püüeti:
Poeg, su kasvatus läind luhta
Pääd sul tuleb uuest uhta –
Kui sa valitsejaks saad;
Tunne rahvast, tunne maad!
Olevik nr. 28, 11. juuli 1895, lk 666.
Chomjakovi järele Vene keelest G. E. Luiga
Suur on töö, võidelda valves,
Tõrjuda hõelust ta teel.
Kannata, armasta palves,
Sest aga suurem on veel.
On sulle haavasid annud
Kibedalt kiusatad käed,
On sind ehk kütkesse pannud
Nurjatud validad väed.
Maha kui pettes sind jäeti,
Piinati päevad ja ööd –
Võta siis uskus, sa väeti,
Tee seda suuremat tööd.
Temale antud on tiivad,
Kergelt, ja vägevalt need,
Ülesse kõrgel sind viivad,
Kuhu ial vaen ei saa teed.
Üle vangikoa harja
Üle kisa ja kära,
Üle vaenlaste karja
Üle viib kaugel sind ära.
Olevik nr. 28, 9. juuli 1890, lk 741.
J. Lautenbachi Läti laul. Tõlkinud K. E. L.
Kolme värvi taeva sina
Hoiab ilma otsani,
Kolme värvi pean mina
Üliarmsaks alati.
Üks on värvi roosikarva,
Teine lume läikega,
Kolmas hiilgab kullakarva
Üle laia ilmamaa.
Üks see kumav koidu läike,
Teine hõbekuues kuu,
Kolmas sätendaja päike,
Heledam kui ükski muu.
Oh, kuis täidavad nad rinda
Imelise võimuga!
Süda, tunne nende hinda,
Isamaad nii armasta!
Olevik nr. 27, 2. juuli 1890, lk 722.
Prantsuse k. –rgn.
Sind armastan ma kuni lilled ilul
Veel sinu kodu õied ehivad,
Ja kuni kuldsel kevadisel vilul
Veel linnud leht’des armust laulavad.
Sind armastan ma, kuni tähtesära
Veel õhtal hoovab sinu kambrisse,
Kui kuldne koit a’ab pimeduse ära
Ja annab aset uue päevale.
Sind armastan veel siis, kui truuduseta
Sa armuvande murrad, tõotuse;
Ehk süda mul küll lõhkeb lootuseta –
Ta tuksub siisgi ainult sinule.
Olevik nr. 25, 20. juuni 1895, lk 594.
140853904