Rubriigiarhiiv: tõlkija

Mötted

Käin uulitsal, kus kära ikka.
Või rahvarikka templi sees.
Kas istun noorte meeste sekka –
Mul ikka unistused ees.

Ma ütlen: Aastad mööda läevad,
Ja viimaks surmavalla all’
Kõik kaovad, keda silmad näevad;
Nii mõnelgi lõpp ligidal.

Silm üksi seisvat tamme vaatis.
Ia mõtlen: “Metsa kuningas.
Kes minu isad hauda saatis,
On pärast mind veel olemas.”

Last väikest meelitelen mina.
Ia mõtlen: “Anna andeks mull’!
Ma kustun, aga ela sina,
Ma enda koha annan sull’.”

Nii läevad mõttelennu sunnil
Mul mööda päevad, aastadgi;
Küll tahaks teada ma, mil tunnil
Surm tõstab oma vikati.

Kus kohas surm mu pääle tõttab.
Kas merel, reisul, lahingis?
Ehk naabri-org vast kaissu võtab
Mu külmaks jäänud põrmu siis?

Ehk külmal kehal küll ükspuhas.
Kus paigas tuleb puhata.
Kuid ometegi armsas kohas
Ma tahaks ennem hingata.

Las’ haua uksel rõõmupalgel
Noor elu lustil mängida.
Las’ loodus hiilgab võimsal valgel
Sääl igavese iluga.

Puschkini järel I. Fr. Meyer.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 359.

Öite aeg

Örn roosike puhkemas puhmiku sees. –
Sääl sammalde pehmemas sängis.
Ta hellasti kiikumas tuulekse käes.
Ta punetab õõtsuvas mängis.

Ka künni-lind mahedast tõstab ju häält,
Sääl haljama kaasiku vilust.
Hääl kajamas orust ja mägede päält –
Vist laulab ta armust ja ilust.

Roos õitsema läinud ja vaikinud lind,
Mul aga jääb mure ja ootus:
Mil’ tuleb ju tundi, mil’ troostitaks mind.
Kus täide läeb lauliku lootus! –

Tõlkinud A. Suurkask.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 354

Kui näed!

Kui näed üht hinge kannatavat valu.
Ja leina, häda ilma otsata –
Kes teab, kuis löpeb kord ka Sinu elu –
Talt ära pööra uhkelt palet sa.

Kui tal ka süüdi omast önnetusest,
Oh ära möista kohut teravalt,
Kui ka tad juhtis toorus, trotslik meelsus,
Tal näita halastust veel heldemalt.

On see siis tema süü, et noores hinges
Ju lapselt pattu külvas kuri ilm?
On sinu tegu, et su elukoidul,
Sind valvas vaga ema armusilm?

Kui vöid sa mõista saatus-juhtumisi
Mis tumedalt ja kirjult kujutud.
Kust tead vaese hinge viletsusi
Mis eksiteele teda törjunud?

Ümberpannud E. Aun.

Linda nr. 21, 6. juuni 1896, lk 322

Saphiri laulud

Sa olid nagu M ä r t s i kuu
Kui tuttavaks me saime
Nii külm, nii kalg, nii kahvatu
Et kurvalt vaiki jäime.

Siis olid jälle kui A p r i l,
Kord tume ja kord selge:
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord valge!

Nüüd ole M a i! Pung puhkeneb,
Öis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd armul ka on mahti.

Tõlkinud J. Parv.

Linda nr. 18, 18. mai 1896, lk 279

Kui lahkuvad kaks südant

Emmanuel Geibel’i järele: Leeni

Kui lahkuvad kaks südant,
Kes kord end armastand,
Siis tundvad valu hirmsat,
Kuis pole suuremat.
Mis kurbtust kõlab sõnadest:
Jäe Jumalaga igavest!
Kui lahkuvad kaks südant,
Kes kord end armastand.

Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus:
Siis just kui kauks päeva
Mull päik’se heledus.
Mull kõlas kõrvus imelest:
Jäe Jumalaga igavest!
Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus.

Kui kevade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid,
See huule, mis mind suut’lend,
On tumm ja külm ju näib.
Üht sõna kuulsin veel selgest:
Jäe Jumalaga igavest!
Mu kevade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid.

Linda nr. 18, 4. mai 1891, lk 293

Vaba!

Oh vali saatus! rõhu peal mu rinda,
Mu südamesse viska valu tuld,
Mind muredega keida põrmu pinda,
Mind peta, piina, vaeva armutult.

Mind ustavatest lase ära anda
Ja hävita mu julgust, rõõmustust!
Ja rautse ahelasse lase panda
Mu toimetust, mu rõõmust tegevust.

Jääks muuda sõbra südameid mu vastu,
Mu armsatelt mind lase vihkada.
Mu elu puult sa raiu laastult laasin,
Mu rinnast riisu viimne vara ka.

Ei pia mind mitte siduma see side,
Ma tõusen ikka jälle jalgele,
Mu vaba vaimu ümbert langeb pide,
Ta vaatab kõrgelt alla ilmasse.

HIng üles lendab armastuse tiivul,
Siit püha valgusele läheneb,
Ei julguseta seisa valu viivul, –
Kui ka kõik elu õnned kadunud.

Ja usklikult ma aiman armu võitu,
Mu rinnas elab minu paleus.
Ma näen vaimus uue elu koitu,
Mis igas piinas minu rõõmustus.

Saksakeelest –e. –n.

Linda nr. 17, 27. aprill 1891, lk 271

Mind meeles pea

Venekeeles.

Hilja õhtul aasal kõnd’sin
Meeletuska lahutin.
Ühte lille, mis küll tundsin
Kallimal’ seal otsisin.

Kaua, kaua ma seal viitsin
Juba kustus päikse loit.
Palju, palju lilla leidsin,
Mitte otsitavat õit.

Nukral meelel majajätsin
Aasa õitsva armsama,
Koju teele jälle tõtsin
Mõtted lendsid vankuval.

Aga koju-kopli jõudes
Leidsin lille kallima
Oja kaldal ta seal õitses
Taeva-säral kaunimal.

Ja siis kohe kiirest jõudsin,
Lille ülesvõtma ma
Õrnalt ettevaates püüdsin
Teda juurtest lahuta.

Siis ta hellalt koju kandsin
Kohe saatsin kallimal,
Et ta sell’ mu tahtel ütleks:
Oh mind meeles, meeles pea!

Miina Karlson.

Linda nr. 16, 22. aprill 1894, lk 254

Saphiri laulud

Tõlkinud J. Parv.

Oh öö, oh vaikne öö,
Nii magust rahu täis,
Su vili magamine,
Ja uni sinu õis!

Sa tüve ümber hinged
On vaikselt magamas;
Su ladva läbi tähed,
Kui vahid valvamas.

Kui täht su okste läbi,
Ma tahaks särada
Ja tema nägu näha,
Kui unes uinub ta.

Kui täht ma langeks taevast,
Öö pime piirisse
Ja kustuks tema ette,
Kui ärkab ülesse!

2.

Ma armastust ei palu
Su ees nii hingeväest,
Üht üsna väikest asja
Ma palun sinu käest.

Roos rinnast kingi teisel
Väärt teda pole ma:
Ja oma juuksepalmik
Kel’ tahad, anna sa.

Su naeratus, nii magus!
Su käsi, väikene,
Su süda, musud, vanne, –
Kõik anna teisele!

Sa teisele, kes parem,
Kõik mis on, anneta,
Kuid mulle ja mu armul,
Üks pisar kingi sa.

Linda nr. 15, 25. aprill 1896, lk 216.

Enne ja nüüd

Enne.

Siis lõpuks joogem tervist isamaale!
See vilets mees, kes põhjani ei jaksa! –
Ei tubli tegu palju vaeva maksa.
Eks kõik ju soovi oma maale õnne? –
Kuid – oli kokkujoodud viimne tervis,
Vaat, vaprad kaitsjad olivad kõik kraavis!

Nüüd.

Lõpku kihvtijoojad, rahva surujad!
Nüüd põhjustame kõrge aatevalla
Mis vabastab maad joomakombe vandest.
Kui rahvas karsked aated omandab
Ja salatuhandatena end ühendab;
Siis Eestis õnnepäike paistma saab.

Soome keelest A. Suurkask.

Linda nr. 15, 6. aprill 1899, lk 232

Lagendikul

Mag. M. Heleniuse luuletus.
Eesti keelde H. Prants.

Sulle näitasin oma vara,
Selle ainu, mis omaks mul on.
­– Ta Looja enese loodud,
Suurem kunstnik ta teinud on.

Ja kui seda näitasin Sulle,
Siis näitasin ennastgi ka.
Sul avaldasin õrnemad tunded,
Mu hinge võisid näha Sa.

“Sääl järv, mis kujutab ta vast,
Ta ümbrus nii vagune, vait,
See kõik on mulle nii kallis,
Ta ainus mu vara-ait.

Kuid siisgi – veel kallimad mulle:
Mu unenäod, tunnete ilm,
Mu kodukoht ja tunded on mulle
Kõigest kallim, mis anda võib ilm.”

Aga Sina – “suures maailmas” küll peagi
Selle lombikse unustad.
Ja siis ka unustad kohe,
Mu tundedgi, õrnemad!

Linda nr. 13, 31. märts 1895, lk 204

Tütarlapse laul

Karl Busse järele –i.

Mu ema ikka vaatab mu pääl –
Oh paha ju ei tea mu meel.
Kuid järgesti töötada ma ei saa,
Käed koos, jään mõtetes istuma:
Mu nooruse päevad lendavad,
Mu silmad vaatmisest väsivad –
Mu unenägude kuningas,
Mil tuled, ma ammu sind ootamas?

Eile kesk öösel, unenäo sees
Kui kõlinat kuulsin ma ukse ees:
Su vankrit ma arvasin veerevat –
Pääst jalani tundsin ma värinat.
Siis palja jalu hüppasin ma,
Et ainus kord aknast sind vaadata
Oh petlik uni! – ei kedagit näind ­–
Siis aeglaselt voodi ma tagasi läind. –

Mu kuningapoeg, kust leian sind ma?
Mu vaene hing igatseb otsata!
Mil ehin end mirdililliga,
Mil viid mind sa pulmapilliga?
Ei emalt ma usalda küsida
Ja õekest mul ei olegi ka.
Sest tihti valusalt nutan ma
Mu kuningapoeg, mind päästa Sa!

Linda nr. 13, 24. märts 1898, lk 219

Põhjala valgenemine

(Osast Dr. I. Krohni aate järele).

  1. märtsiks 1894.

Põhjalas pikk oli öö!
Pilkane pime kattis sind ju kaua,
Tee sul käis nagu läbi surnuhaua,
Valjud olivad vaevad ja raske töö.
Pikk oli Põhjalas öö!

Öö oli lahkuma visa!
Kuussada aastat oli ta ju kestnud,
Põlved põlvedele olivad vestnud
Kõnet ta kangusest – andnud uut lisa.
Siis tuli Peastja Isa!

Põhjalas hommik koitis.
Ja sõna käis: Et lõpku tondi-talgus,
Ilmugu uue, vaba aja algus.
Mu Põhjala rahvastel’ saagu valgus!
Ja – valgus siis loitis.

Ning näe! Pime Põhjala,
Sai valgustatud; uue päikese sära,
See peletas öö ja udu sealt ära.
Ja vägev valgus äratas unesta
Kaleva rahva ka.

Aastaid kolmveerand sada
Ajaveerul sest nüid mööda on läinud.
Vabaduse valgel Põhjala käinud
Vabana õnne ja õnnistust näinud.
Alganud uut rada.

Pikk oli Põhjala öö!
Kuid kevade päike ju talvek võitnud.
Ta kust’mata kiired võimsasti loitnud.
Veel suvetund tuleb, kui aja täitnud:
Päevaks üsna saab öö!

Õnnistud, Õnnis Keiser!
Europa Isa, rahvaste rahutooja.
Kes Sa Põhjalassegi saatnud sooja.
“Õnnistud” Su nimi, valguse Looja,
Sa Suur A l e k s a n d e r!

H. Prants

Linda nr. 12, 25. märts 1894, lk 177, 178

Looda

Oh looda! kui ka ilmas siin
Ei ükski hing s’ust aru saa,
Kui üksi rändma piad sa seal,
Kus muidu üks käib teisega.

Ka iga halja kõrre jauks
On lasteks pärli tilgake,
Ja igal oksal metsa sees
On pesa ehtiv linnuke.

Ja igal kaljul valge pilv
Ta halli otsa mu’sutab,
Ja igal jõel üks sügav järv,
Kuhu ta laened veeretab.

Oh looda! ükskord omiti,
Su rajal vastu tuleb ta;
Ta tuleb tõest, ja kui see piaks
Su viimsel tunnil olema.

Su kustund silmad kinni teeb,
Su viimast pärga punub ta,
Su haual nutab armuga –
Ta tuleb tõest – sest looda sa!

Saksakeelest Leeni.

Linda nr. 12, 23. märts 1891, lk 192

Eesel ja koer

Üks eesel kõndis tasa teel,
Hunt jooksis tema taga, eel:
Üks rada mõlemil on minna.
“Miks,” ütles koer, “nii laiiskled sa?
Ei paigaltki sa ära saa!”
Ta isi jooksis siia, sinna
Ja jälle kuni eesleni;
Ta eeselt pillkas alati,
Kui juure jõuudis temal,
Ja jooksis ruttu jälle eemal’, –
Mäest käisid alla, ülesse
Ja üle vainu, üle välja,
Kuid eesel ikka tasaste,
Koer jookstes tegi nallja.
Koer hüppas, jooksis hulluste,
Et poole tee peal väsis ära
Ja maast ei saanud ülesse;
Laisk eesel aga jõuudis vara,
Kus pidi tema olema:
Kumb välemaks neid piad sa?

Nicolai järele J. Leppik.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 526

Vaene mees ja õnn

Üks vaene mees kes hauku kaevas,
Hüi’s õnne appi omas vaevas,
Et tuleks jõuukaks tegima.
Õnne tema palvet varsi täitis:
Kaks kulla pakku kaevanduses talle näitis.
Mees rumal õnne tabama;
Neid vase tükeks pidas ta
Ja andis vähe raha eest nad teisel ära,
Siis palus õnne veel, et annaks enam vara.
“Sa narr!” õnn hakkas rääkima,
“Miks piinad mind? Must eemal’ tõtta!
Kes oleks rikkam oln’d, kui sa,
Kui oleks mõistnud õnne kinni võtta?

Gellerti järele J. Leppik.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 525

Talve öö

Nüid lill ja lehed lume all
Ja vaikind linnu lauulud,
Metsloomi nagu leinaval
Sa koidul nuttma kuuled.

Tuul aga tuleb vaiksel ööl,
Puud liigutama tasa;
Puu ladva lahhti teeb sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta unekujus kevade,
Roht, lill ja lätte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

Josef von Eichendorfi järele J. Kunder.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 523

Juhatused elukombetes

Anna andeks!

Mikspärast leiavad need sõnakesed nii vaevaliselt oma teed üle huulte? Nad oleks tihti kui päeva kiired, kes kõvat jää-koort, mis ennast tugevalt ja ikka tugevamalt soja südame ümber pannud on, ärasulataks. Kui tihti ei haava mitte üks järelemõtlemata välljaräägitud sõna ligimese õrnemaid tundmusi; kui kerrgelt ja ruttu ei parandaks mitte üks lepituse sõna jälle neid haavasi! –

Aga meie inimesed otsime ikka pareme ligimese vigasi ja eksitusi ülesse, ennem kui meie isienesele otsekoheselt ja õiiglaselt tunistame, et meie enda juures süid on. Sellepärast: ära iga vale toreduse ja vale trotsimisega, – antke üheteisele ilma kaua järelemõtlemata leppimiseks kätt! Katsugu üks teisele pallvega; “Anna andeks! ette jõuuda! – Jah:

Oh, armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, kui sa saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Oh pia hoolt, et sojaks jäeb su süda,
Et armastust ta hoiab, kannab teal,
Nii kaua kui tall armastuses vastu
Võib tuksu mõni teine süda veel!

Ja kes ehk meelt sull alaliseks annud –
Oh mis sa võid, tall meele heaks tee!
Tall iga tunndi rõõmsaks püia pöörda,
Oh ära kurvasta tend iialge!

Ja hoia, hoia oma keelt! Kui ruttu
On lahhti kurja sõna sidemed –
Oh Jumal, süda küll sull kurrja mõtelnd,
Kuid – teine kaebades käib oma teed!

Oh armasta, nii kaua kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, iial saab!
Kui pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Siis põlvili ta risti ääre maha
Sa langed, märjad silmad katad sa,
Ei teist nad iial enam näha jõua –
Küll surrnu-aja niiske rohuga.

“Oh vaata ülevalt mo pisart, keda
“Su haua ees näed nutvad! kaebavad:
“Oh anna andeks, et sind kurvastanud,
“Ei kurrja ju, oh Jumal, mõtelnd ma!”

Küll tegi seda ta, tõest ammu juba,
Oh aga mõni palav pisaras
Su pärast, sinu sõna pärast langes –
Ja nüid ­– ta magab rahul Issandas.

Oh armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, kui kaua iial saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Saksakeelest. L. Koidula.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 514, 515

Vahisoldati laul

Kui seisan pilksel pimel ööl
Siin üksi välljas vahi tööl,
Mu mõtted käivad kaugel ra’al
Mu kullakesel kodumaal.

Kui väele läksin, langes ta
Mu rinna na’ale nutuga;
Siis panni lindid lehhvima
Mu kübaral truu Kaunila.

Ta oli nii taltsa, tasane,
Ja armastab mind kindlaste,
Sest tuksub rind ka külma käes
Mull ütlemata vaimu väes.

Ehk kurdad kambri nurga sees,
Sull kustuv küinal voodi ees,
Teed palvet puhhtast südamest
Nüid ohhvriks oma peiu eest.

Su põsel nutu pisarad,
Et halvad ajad allgavad:
Jäe vait, ja maga mureta,
Ei Jumal Eestlast uneta!

Ja kõlab kell, ju tuleb tund,
Mis rõhkust toob ja magust und.
Oh kanna, kallis, magades
Mind oma vagas südames.

W. Hauffi järele vabalt –d.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 508

Testament

Lermontovi järele J. Parv.

Paar sõna, sõber, sinule
Mul oleks ütelda,
Sest vähe aega minule
On antud elada!
Sa oled juba koduteel,
Pea meeles siis – oh, tühja veel!
Kes loeb liiva merel
Ehk küsib m i n u järel?

Kui siisgi mõni küsib vast,
Kel pole ununud,
Siis ütle: rinnast rasedast’
Ma olen haavatud …
Et auusast surin Tsaari eest,
Ei tohtrid terveks teinud meest,
Ja et ma kodumaale
Veel tervist saatsin sa’ale!

Mu isa, ema elussa
On raske leida sul.
Ja päris kahju oleks ka
Neid kurvastada mul.
Kui elavad, siis ütle sa –
Laisk kirjutama neile ma, ­–
Et polk läks teiste linna
Ja kodu ei saa minna.

Seal naabri-piiga – ammu me
Ju pole üksteist näind!
Ei küsi ta mu järele –
Ükskõik, mis läind on läind!
Sa räägi talle sula-tõtt,
Las valab vähe silmavett!
Miks tühja hinge hoida,
Tal kerge teist on leida!

Linda nr. 11, 18. märts 1894, lk 174

Sinililleke

Üks ilus lillekene
All vainul vagune,
Ta silm on nagu taevas,
Nii sellge siinine.

Kui näen kahhte sillma
Nii sellget sini täis,
Siis mõtlen lille peale,
Mis halljal vainul seis’.

Ei tea ta palju rääki,
Ja kõik, mis ütlebgi,
On ikka üks ja sama:
Ma sinililleke!

Ei tea siis ma ka rääki’
Kuid süda ütlebgi
Nii kartlikult ja tasa:
Sa sinililleke!

Heinrich Hoffmann von Fallerslebeni järele J. Kunder.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 488

Pärdik

Ehk sa küll rassket vaeeva näed.
Auust, tänust siiski ilma jäed,
Ja palgaks leiibagi ei anta, ega kallja,
Kui sinu töö ei too tulu ega nallja.

***

Mees koidikul, kuis külas viis,
Läks kärmest tööl adra taha
Ja kündis nõnda virgalt siis,
Et higi voolas pallgelt maha.
See eest, kes iial mööda läeb,
Tall soovib jõuudu, pikka iga.
Kõik seda pärdik pealt näeb
Ja mõtleb: Mis ka minul viga
Niisama saada auustud
Ja kõigest rahhvast kiidetud?
Ta võtab nõuuks tööle minna,
Ning tallub suure paku sinna:
Kord pärdik pakku sellga seab,
Siis mööda maad tend vahel veab,
Kord katsub teda tandsitada,
Kord mööda muru veeretada,
Kord pakku kõrvalt pigistab.
Ahv isi hirmsast higistab.
Ja lõpeks olli ta end jõuutuks väsitanud,
Kuid kiitust kellegilt ta siiski veel ei saanud.
See ime pole ka va’ kaim!
Sa vaevled kangest küll, kus aga tulu taim?

Krõilovi järele M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 481, 482