Sa tume udu laotad
End üle metsa, maa,
Ja silma ees kõik kaotad,
Mis võiks mind trööstida.
Oh võta oma hõlma sa
Maailm, suur, laialik,
Ja kõik, mis võib mind kurvasta,
Ka minu minevik!
Lenau järele M. Kampmann.
Sakala nr 38, 25. september 1889, lk 3.
Seal võõral väljal kaugel
Lõi soldatil viimane tund,
Ja närtsinud silmade laugel
Ta näeb seal nüid surma und.
Kõik kuulsamad kindralid läevad
Seal mööda aasa äärt,
Kuid ükski neist, kes teda näevad,
Ei pia tad matmise väärt.
Ei vahva soldati rinda
Saand raha ei tähekest,
Vaid peal pool mulla pinda
Piab luituma igavest.
Nii mitmelgi vapral mehel
On palju kaebajaid,
Kes valavad leina ehel
Ta pärast pisaraid;
Kuid sellel soldatil pole
Ei hauda ei ristikest,
Ei leinajaks tal ole
Üht ainustki omakstest. —
Seal kaugel kodurajal
Tad ootab üks isake,
Ja ütleb õhtu ajal:
“Surnd on ta nüid tõeste!”
Seal istub üks nutja ema
Ja kaebab haledalt:
“Liig kauaks nüid viibib tema,
Ei näe ma vist enam mu last!”
Seal nutab üks sini silma
Neid kahvatand pisartest:
“Ehk jäingi nüid sinust ilma,
Ei kao sa mul südamest!”
Kolm paari silmi vaatvad
Ta järele kaugele,
Hulk silmavett nad saatvad
Tal taeva ülesse;
Seal taevas vastu võtab
Neid lahkest pilvesse,
Pilv kiirusel tuulega tõttab,
Viib nad võõrale väljale.
G. Seidl’i järele M. Kampmann.
Sakala nr 32, 22. detsember 1890, lk 3.
Teate kus viibin ma
Õhtu iha vilul? —
Orus oja kaldala
Õitsva õite ilul.
Armsa asupaigale
Mina öösel tuigun,
Mitu tundi järgeste
Istun seal ja suigun.
Lillid unes püiavad
Teha m’uga juttu,
Kannikesed hüiavad:
“Kuule meie nuttu!
Musu meie õiesuul
Kibuvist on annud,
Aga oh, ta okashuul
Meid on närtsitanud!”
Kannikestel läheneb
Ämblik, noor ja vaga,
Ütleb: “”Valu väheneb
Olge rahul aga!
Parem, on et armu piin
Nutustab teil silma,
Kui et valust vaba siin,
Jäete armust ilma!””
Saksakeelest M. Kampmann.
Sakala nr 22, 29. mai 1891.
Schuhmacher’i mõttel M. Kampann.
Tee ääres seisab vana rist
Kuld õhtu päikse käes,
Tad armastus ja palvus vist
Tein’d templiks usuväes.
Sest leinaja, kel’ hinges piin,
Ta najal kaebdust teeb,
Ja mõni kurb hing ütleb siin,
Mis lootus temas keeb.
Ja mõnda pärga lilledest
Toob vaga rändaja,
Siin pisart valab silmaveest
Siit troosti leiab ta.
Oh rändaja, kui mööda lä’ed,
Ma tulgu meelde sul,
Ja närtsimas mu pärga näed,
Kuid usk ei kõigu mul!
Sakala nr 8, 23. veebruar 1894, lk 2.
R. Schweitzeri järele M. Kampmann.
“Mis on elu, isa?” — “”Võitlus, laps, on ta
Milles mõõgad murd’vad, kilbid kärisevad,
Milles südikamad tihti värisevad,
Milles selgem silm ei päikest seleta.””
“Mis on surm, mu isa?” — “”Rahu, laps, on ta;
Kui on möödas tapeluste kole kisa,
Oma ingli saadab alla taeva Isa
Ütlema, et võitlemisest vaba Sa.””
“Las’ mind surra, isa. Hirm mul on
Seista keset vihasemaid vaenumehi!”
“”Laps, Su pääd ei muidu taevas ehi
Eluvõitlusväljal saadud auukroon.
“”Ehk on kihvtine küll vaenumehe nool,
Nõdru kaitseb taevas langemise ajal,
Inglid saadavad sind järsul elurajal,
Armas laps, ja Jumal ise igal pool!
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 43, 25. oktoober 1895, lk 341.
Tõlkinud M. Kampmann.
Kes minu sugu ilma tõivad,
Ei vürstid, krahvid polnud need,
Kuid siisgi uhked olla võivad,
Et puudusid neil orjased,
Et nende truudes rindes lõivad
Liht talurahva südamed.
Mu isa, sinna sündis tema,
Kus kohad kõhnad, tühjad ees,
Kus loodus kare võõrasema,
Kus rahvas viletsuse sees
Peab põlvest põlve rübelema:
On lihtne Eesti talumees.
Jäi hälli vaeseks lapseks maha,
Tal kasvas kõikumata laad,
Ei sallin’d tema silmad paha,
Vaid õigusele nõudis maad,
Ta teed ei tasandanud raha,
Vaid ise raius elura’ad.
Ei pärandust mul kokku kannud,
Kuid kindel, julge oli meel,
Ta mulle tööks on jõudu annud
Ja vaimu karastas ka veel,
Nii karastas, et miskiks pannud
Ma puudust pole eluteel.
Läks aastaid hulk, ta rahu leidnud,
Haud ootab mind niisamuti,
Kuid oma auu me’ varjul peitnud
Ka keset elutormisi,
Ei oma talusugu heitnud
Me häbi sisse iialgi.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 35, 28. august 1896, lk 173-174.
All metsas seisab vana rist
Kuld-õhtupäikse käes,
Tad armastus ja palvus vist
Teeb templiks usuväes.
Sest see, kel südames on piin,
Sel kohal kaebtust teeb,
Ja mõni kurb hing ütleb siin,
Mis lootus temas keeb.
Nii mõnda pärga lillidest
Toob vaga rändaja,
Siin pisart valab silmaveest
Siit troosti leiab ta.
Oh rändaja, kes mööda lä’ed,
See tulgu meelde sull’:
Sa närtsimas mu pärga näed,
Kuid usk ei närtsi mul!
Saksakeelest – mpm –
Postimees nr 284, 16. detsember 1892, lk 2.
Serbia muinasjutt.
Kaugel Serbia mägisel pinnal
Nuttis oma kauni peiu rinnal
Ennemuiste kena Serbia piiga,
Sest et tema kallikese kaisus
Surmav tõbi päevast päeva paisus
Tehes põdejale valu liiga.
Neiu otsis mõndasugust rohtu,
Vähendada ei võinud üksgi ohtu,
Suureks kurvastuseks see siis hinge heitis,
Keda tema armastan’d nii kaua –
Sõbrad tulivad ja kaev’sid haua,
Mis ta keha muru rüppe peitis.
Eemalle säält neiu ei saan’d sammu,
Leinamises närtsis tema rammu,
Langes viimaks surnult haua sõrva;
Uuest’ haud veel kord lahti aeti
Ja siis neiu surnukeha maeti
Oma armsa kallikese kõrva. –
Ajad läksid lennul. Nooremehe
Haua pääle asus kaunis ehe:
Kena kuusepuuke hauast tärkas,
Ning ta kõrval kosutavas vilus
Neiu kalmukünkalt imeilus
Roositaimekene mullast ärkas.
Kui siis kumbgi ajajooksul suurdus
Sala sõprus nende vahel juurdus,
Nähti endist armastuse paela:
Kalmukünkal kasvav roosineiu,
Tundis ära oma kuusepeiu,
Langes armastuses tema kaela.
Nüüdgi Serbias kuuse ümber keerleb
Roos, puud kaisutades üles veerleb
Ja ei taha lahkuda tast sugu.
Kalmukünkad kadun’d, ei tea kuhu.
Ainult aga Serbia rahva suhu
Jäänud hale armastuse lugu.
M. Kampmann.
Postimees nr 204, 21. detsember 1891, lk 2.
“Kus kasvab maailmas okkata roos?”
“”Mu laps, mina seda ei tea;
Kui okas ja õis pole kasvanud koos,
Siis roosiks ma seda ei pea.””
“Ma nopiksin roosisid siit ja säält,
Kuid okkad liig torkavad mind,
Seepärast jään kaugelta vaatama päält,
Ja igats’des lõhkeb mu rind.”
“”Oh rumal laps julgesti siruta sa
Kätt okaste keskele ju,
Las’ väikene valu jääb vaatamata,
Kuid siis roos, kuid siis roos tõest’ on su.””
Saksa keelest M. Kampmann.
Postimees nr 149, 29. detsember 1890, lk 2.
Ma leidsin taskuraamatust
Üht närtsind õiekest,
Ei seda tea ma enam just,
Kelt sain tad neidudest.
Kõik nõnda unustusse vaob,
Kui olen vanaks saand,
Mul seegi meelest ära kaob,
Kes on mind armastand.
Heine järele M. Kampmann.
Postimees nr 139, 3. detsember 1888.
Mis on arm? Kas tunned teda?
Mis on arm? Võid kõnelda?
Arm on tõde, arm on luule
Arm ei näe ja arm ei kuule,
Arm on kurt ja arm on pime,
Arm on ilmas suurim ime;
Arm on pettus, arm on truudus,
Arm on vana, arm on uus,
Arm on õitsev lille-nurm,
Arm on elu, arm on surm,
Armu ei või usku silm.
Muutlik kui aprilli ilm,
Kõnnib julgesti ja argsi
Tihti tuleb üsna vargsi,
Süda, ei veel märka sa,
Ainus pilk – ja sääl on ta!
W. Hellwigi järel – mpm. –
Postimees nr 125, 3. november 1890, lk 2.
M. Lermontovi järele M. Kampmann.
Kui ränk, et eluteed pean tõtma,
Siin ilmas ainu üksinda,
Kõik valmis rõõmust osavõtma,
Ei keegi kurbtust jagama.
Neid päevi minu silmad näevad,
Mis oksal näeb üks üksik lind;
Kuud, aastad, nagu unes läevad,
Kuid ikka kurtma jäeb mu rind.
Nad jälle tulles paistvad kuldsed
Ning haljaks lööb end elunurm,
On käes, ei paremad kui muldsed. –
Mind ootab üksik haud, kurb surm.
Kas paranevad saatus-haavad,
Kas hoolib ilm mu kaebtusest?
Mu surmast enam rõõmu saavad
Tõest’ nad, kui minu sünd’misest.
Postimees nr 110, 29. september 1890, lk 3.
Poiss vallatusel mässas, müllas, jahtis,
Ja enda varju kinni püüda tahtis,
Kuid aga vaevalt astus ainsa sammu,
Siis oli vari paigalt juba ammu.
Poiss jooksis asjata tükk maad; siis hüüdis:
“Et mine, mine, kui sa mind ei taha,
Läen tagasi! — Jäe igavest’ must maha!” —
Teel vaatas ümber: Vari poissi püüdis.
Oh neiud, lugege mu valmi!
Mis arvate? Ei kõnele ma teist,
Vaid laulan troostiks seda salmi,
Neil, kes on õnnepüüdel kurvaks läinud meist’
Nii mõni püüab õnne praegu,
Ja näeb vaeva ilmaaegu.
Ning teisi, kes tal pöörnud selga,
Õnn ise püüdmast sugugi ei pelga.
Krõilovi mõtetel M. Kampmann.
Postimees nr 60, 5. juuni 1890, lk 2.
Koputati ukse vastu…
Avasin, hing hirmu täis:
Mure soovis sisse astu,
Häda tema kannul käis.
Enne veel, kui sai’d seks luba,
Ja sain soovi küsida,
Ast’sivad nad keset tuba
Akna alla asuma.
Näen, kuis riided seljast võt’vad
Nagu oleks kodus nad,
Söögilaua äärde tõt’vad,
Kala, leiba katsuvad.
Laua äärest voodi lä’evad,
Mul nad sääl ei anna maad,
Terveks ööks nad sinna jäevad,
Maga ise, kus sa saad!
Südaööl nad hüüdvad juba:
“Tõuse üles, peremees!
Katsu kütust, külm on tuba,
Leiba too, nälg ukse ees!”
Hingerahu ei saa sugu,
Olen külaliste väes,
Uskuge, nüüd kibe lugu
On mul päris tõesti käes!
Ainetel M. Kampmann.
Postimees nr 47, 18. aprill 1891, lk 2.
Julius Sturm.
Eks miljonid tähti reisi
Ilmaotsata taeva teel?
Ei üksgi neist otsi teisi,
Ei ühelgi seltsilist veel.
Ei ole neil puhkust, ei püsi,
Ei oota neid rahusäng,
Ja ainusgi nendest ei küsi:
Mis tarbeks see lõputa mäng?
M. Kampmann.
Postimees nr 16, 21. jaanuar 1897, lk 2.
Vene lauliku Apollon Maikovi laulud.
Eestistanud M. Kampmann.
Päev päevalt mu rohuaed närtsib,
Ju tühi on lillede koht
Ning tallatud muru on ainult
Veel haljendab hiline roht.
Mul hale, kui leinavat päikest
Ja kollatand lehtesid näen
Ning hilise sirtsude laulu
Ja tormisi kuulama jäen.
Ma räästa alla kord silmad
Tühi pesa on sarika pääl.
Kus olete, pääsuksed, jäänud,
Miks kustund teil laulmise hääl?
Mul meelel nad nägivad vaeva
Ja rõõmu tundsivad siis,
Kui pesa seest ülesse tõstsid
End veikesi pääkesi viis.
Päev päeva järel neid vaates
Mul ladusast mööda on läind,
Ja kui nad siis hakkasid lendma –
Sest saadik ma pisut neid näind.
Nüüd pesa on tühi, vist kaugel
Ju laulate lõbusat viit –
Oh tooge mull’, pääsuksed, tiivu,
Ka sinna ma lendaksin siis.
Oleviku Lisaleht nr 19, 18. september 1889, lk 293.
Vene lauliku Apollon Maikovi laulud.
Eestistanud M. Kampmann.
Magust lõhna õhuvoogu
Saadab eilne heinaniit,
Naised kaarutavad loogu
Veeretades laulu viit.
Sääl ju kuiva heina kandvad
Mehed kokku rutuga,
Üles koorma otsa andvad,
Koorem kasvab kuhjana.
Väeti, vilets loomakonti
Tukub ootes koorma ees,
Jalad risti, kõrvad lonti
Juba lasknud une sees.
Aga Muri, õuevahti,
Heina laente pehmuses
Haugub, peab lustijahti
Üles alla hüpates.
Oleviku Lisaleht nr 19, 18. september 1889, lk 292.
Hommikumaa muinasjutt.
M. Lermontovi järele Kampmann.
Kord kasvasid kaugel Araabia maal
Kolm palmipuud liivase lageda ra’al
Seal niisutas jänuseid puu juurekesi
Külm, kosutav, hõbene hallika vesi
Nii selge ja puhas kui kallim kristall
Ta vulises, vahutas palmide all.
Ehk uhkelt küll tõstsivad palmipuud päid,
Nad kõigile igavest tundmataks jäid;
Ei polnud nad ial üht reisijat näinud,
Kes oleks sealt kosutust otsimas käinud,
Kuid peagi lehed seal kuivama lõid,
Ju päikese kiired vist närtsitust tõid.
Siis hakkasid palmipuud nurisema:
“Miks piame siin närtsima tähtsuseta?
Mis tarvis, oh Jumal, sa võtsid meid luua,
Kui pole meil võimalik kasu nüüd tuua,
Vaid raiskame tormides nooruse jõuu.
Ei ole, oh taevas, sul õige see nõuu!
Said kaebdusest vaevalte vaikind nad kolm —
Kui tulbana taevasse tõusis see tolm;
Nad kuulsivad kaugelta koledat kära
Ning nägivad värvitud vaipade sära —
Seal kamel käis kõikudes kameli eel
Ja sünnitas pilvesi tolmusel teel.
Neil küüradelt korrata rippusivad
Eeskujukad vaibad ilmlugematad,
Paar pruunikat käsa neid korrale saatsid
Ja sinised silmad sealt eemale vaatsid…
Üks kuivetand, küürakas seljaroost,
Araablane kihutas piredat hoost.
Kord tõstis end hobune hirnuval suul
Ning kargas, kui päts, keda trehvanud kuul,
Ehk hirmsaste hilpusid riided valged,
Ei kahvatand siiski Araablase palged,
Vaid vilistas mängides noolega seal
Ja viskas ning püüdis ta sadula peal.
Pea lõppes neil lahe ja liivane laan
Ja palmidel’ lähenes suur karavaan:
Siin potid end vulinal hallikal täitsid
Ja palmid suurt lahkust siis nendele näitsid,
Kes vilusse telkisid ülesse lõid
Ning jahedalt hallikalt karastust jõid.
Kuid vaevalt sai kätte külm, udune öö,
Siis alustas kirvestel kibedam töö,
Sest puudelt, kes uhkustand aastate sajad
Nüüd kõlasid surmava hoopide kajad
Ning raiuti tompideks, tehti neist tuld,
Ei jäänud muud üle, kui tuhk, põrm ja muld.
Kuid oli ju kustunud lõkendav loit
Ning ämardas idapool varane koit,
Siis läksvad rändakad käraga teele
Tuldn kellegil palmipuid tänada meele.
Päev põletas riismed, mis üle jäänd neist,
Tuul kihutas tuha kus seda ja teist.
Veel praegu on tühi ja paljas see paik,
Kolm palmi on kadund ja hallik on vaik,
Kõik ümbrus on liivane, lage ja kole
Ei kusagil varjavat põõsakest pole,
Sest seal, kus kord hallikal haljendas roht,
On koleda kullide kiskmise koht.
Oleviku Lisaleht nr 10, 15. mai 1889, lk 150.
Venekeelest M. Kampmann.
Pikal päeval väsis päike
Ja tal Issand kõneles:
“Minu — ja kõik sinu järel
Magust und näeb magades!”
Ja siis palub päike venda:
“Kuldne kuu, mu sõbrake,
Süüta latern, käi ilm öösel
Läbi perest peresse!
Kes sääl palvet teeb, kes nutab,
Kes ei saagi magada:
Kuula järel kõik ja homme
Tule mulle teatama!
Päike puhkab, kuuke valvab,
Hoiab ilma rahu sees.
Homme vara, vara päiksel
Koputab vend ukse ees,
Koputab, uks läheb lahti —
Päike, tõuse ülesse!
Hakid lendvad, kuked laulvad,
Kellad hüüdvad palvele.
Päike tõuseb, päike küsib:
“Vend, mis uudist tood sa mul?
Kudas käis sull öösel käsi?
Mis sa kahvand? Mis on sul?”
Kuu siis algab oma juttu,
Räägib, mis ta öösel näeb —
On öö rahuline olnud,
Päik’ siis selgest üles läeb.
Kui ei ole, tõuseb udus
Sajab vihma, puhub tuul,
Lapsed ei või õue minna
Mängma, laulma rõõmu suul.
Olevik nr 47, 19. november 1890, lk 1129.