Veel ükskord tahaks öelda sulle,
Kui üliarmas oled sa,
Ja et kui päevi jaetud mulle,
Sind ialgi ei unusta.
Ei sõnakestgi peaks sa kostma,
Vaid üksi mu pääl’ vaatama,
Ja maha löödud silmil astma,
Mu ette tummalt, sõnata.
Pää pääle käed ma sulle paneks
Ja õnnistades sooviks ma,
Et Jumal sulle rahu annaks,
Mis minu rinnast riisund sa.
Sturmi j. Jaan Parv.
Postimees nr 121, 21. oktoober 1889, lk 3.
Grosse järele Jaan Parv.
Pilv tõttab kiirest’, järv laksub lainte süles
Ja kaljujalal keevad vood vahutades üles.
Miks paikad sa võrkusid, vanalik mees,
Juuks halliks sul juba on läinud?
Sa oled ju kaheksakümnenda sees,
See aeg kõik merel sa käinud.
Et mine ja heida puhkama sa,
Las’ pojad neid vörkusid teha;
Sul kolde ees parem on paistelda ka,
Kui tormi käes külmada keha.
“Mu maja on tühi ja kole, on karm,
“Koer üksinda haugub veel öues.
“Kuus pojakest kinkis mull’ Issanda arm,
“Nad magavad merel ja pöues.
“Need näkid mult neelsivad vee alla siit,
“Neil asu nüüd höelate ainis;
“Ei ole mu majas nüüd röömulist viit —
“Mul löbu on üksinda lainis.”
Ja pilved on ju hiilgul, ja hiilgul on ka järv,
Ja lainetel laksub kallas, ja laksub kohav perv.
Ja kaldalt siis söuab see vanalik mees,
Sääl helkival ehasel valgel.
Ta sõuab siis kaua ja vaiksesti vees,
Nii piiluval, pöneval palgel.
Ei ujuvaid avisid taha ta nüüd,
Ei taha neid vörgusse hüüda;
Vaid valelist sugu tal surmata püüd,
Ta n ä k k i s i d tahab nüüd püüda!
Ta söuab siis kaua ka vaiksesti vees,
Saab vajunud venede kohta;
Merd kuldavad kiired kuust kumajast ees
Kui hiilgavad ussid ööl luhta,
Sääl viskab ta vörgud veevallasse siis
Ja laulab üht laulu nii halest:
Kel armust ja önnest on vörgutav viis
Ja sönad veevõimust ja valest.
Ja pilved saavad pimeks, järv uinub une süles
Ja voogud kalju ümber, kui unes käivad üles.
Sääl kerib veest üles kuldjuukstega koor.
Neil lilledest lokkide sölmed;
Neil ölade katteks on udune loor,
Ja kaelas on ehteks veehelmed.
Nad ujuvad, heljuvad lainete lael,
Kuldkauntega kötru sääl söövad,
Ning armsa äiale ägedal käel
Vett silmade vastu nad löövad.
Ja kehalikud minijad tahavad veel,
Käes vanaksel kiskuda aeru;
Siis kaovad veel alla vanakse eel,
Kust kuulda veel näkkide naeru…
Kuid võrgus on siplemas sadasid sees,
Kes nutsivad haledal nutul:
Kes aga nii köva ja mehine mees,
Kes koorma veest välja tooks rutul?
Ja pilved hiilgavad taevas, ja hiilgul on ka järv,
Kuuvalgel käivad voogud, ja näha on ju perv.
Ja kaldale söuab hall vanake väel
Sääl sumeda uduöö süles:
“Ha, tabada jöudsin teid kavalal käel,
“Teid näkkisid, ja meelita üles!”
Ja vinnab ja vinnab siis vörkusid veest
Ja jõuab ju kaldale ligi.
Kuis voolab tal vihaga otsa eest
Nii jämedail pisarail higi!
Saab viimaks siis kaldale koormaga ta;
Ei viitnud ta vähegi aega
Ja vörguga välja siis vinnabgi ka,
Kuuskümmendkolm —pojapoega!
Nad kribivad krabivad vana meest sääl
Ja annavad suudki tal paljuks —
Sääl istub nüüd vanamees kaljuvöö pääl,
On eluta — kangunud kaljuks.
Postimees nr 44, 24. oktoober 1887, lk 3.
Kord läksin armukesele
Ma järel jalutama,
Ja langesin ta kaenlasse —
“Ma karjun!” kilkas tema.
“Ha,” vastasin ma vihaga.
“On arm siis paljas luule?”
“Vait, vait,” siis armsast ütles ta,
“Et keegi sind ei kuule.”
Goethe järele Endla.
Postimees nr 40, 2. aprill 1888, lk 3.
Oh nähke seda rikast härrat sääl,
Kes uhkelt vaatab vaese mehe pääl.
Oh, kallis sõber, miks sa uhke nii?
On täna sinu õnn vast taeva kõrgu;
Küll vaene vaatab jälle viimati
Veel kõrgemast su pääle: taevast põrgu!
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 17, 9. veebruar 1888, lk 2.
Puu olen ma, kui sina tema õilme.
Kuid oled kaste sa, siis mina lilleke.
Ma olen kaste, kui sa päikse kiire,
Nii ligineme ühe loomule.
Ja kui sa neiu oled sinitaevas,
Siis olen sääl ma hiilgva tähena.
Kui sina, neiu, aga oled põrgu —
Sis lähen hukka ühes sinuga!
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 17, 9. veebruar 1888, lk 2.
Kas magad õigus siis, või surnud sa?
Siin see mees auu on ära teeninud,
Ta rinnala peaks auutäht rippuma –
Kuid… võllasse ta ise riputud!
Ja to mees sääl on võlla köie väärt,
Kuid teda eht’vad pärjad, palnikud..
Kas magad õigus siis, kui surnud sa?
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.
Üks lagund, viltu majavärk
On ilm… täis kitsaid käikisid.
Kes ahab sirgelt käia sees
See taob pääga talasid.
Sa kumarda, kui kitsas käik
Ja lagi vajund madalaks.
Pää parem puruks peksan ma
Kui sirged selga painutaks!
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.
Mis luhas läikvalt voolab,
On oja hõbe pind.
Ja kallikese palgel –
On kurvastuse hind.
See oja jooksgu ikka,
Kus poole tee tall lääb,
Nii niisutusest kaldal,
Hulk õisi õitsma jääb.
Sa kallim pisart hoia,
Mis palgelt alla vaob.
Ta niisutuse järel
Säält õieilu kaob…
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.
Kõrgele on tõusnud laened
Kaldaid katab vetepind.
Armukene üle jõe –
Täna ära oota mind!
Liiasilm on alla langend
Voodest ära viidud sild,
Tema riismetest veel praegu
Alla ujub viimne kild.
Kalda kingul kurval meelel,
Laente mängi silman ma.
Näen üht tuikest lendu tõusvat –
Üle jõe ruttab ta!
Aga kas ta on ka tuike?
Nõnda küsin kahtledes.
Vast ta on mu ohkamine
Mis mull tõusis südames?
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.
Mis aitab see, et sahaga
Kül vagu aetaks’ läbi maa?
Kui jäetaks seemned külv’mata,
Siis hakkab umbroht õitsema.
Su pilk, oh ella neiuke,
Mull tungis läbi südame,
Just nagu küntud põllu pääl
On vaod ta risti-rästi sääl.
Mis aitavad need vaod siin,
Kui neist mull ainult sigib piin?
Sa külva armuseemneid ka
Siis õitsvad roosid okalla.
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.
Armas Jumal! Kuis ma ootan
Seda tundi tulemast,
Millal neiu hõlma võtan,
Keda saatus määrab vast.
Kes on kül mu armukene?
Mida laadi on kül ta?
Keegi seda teada soovi
Sellel ihal, nagu ma.
On tal valkjad, pruunid juuksed,
Must ta silm või sinaja,
On ta sihvakas ja sirge?
Ümarguse kasvuga?
Ilusad on valkjad, pruunid,
Ilusad, kui ilu neil,
Ja kui iluduse kaasas
Häädus paistab vastu meil.
Säärast mulle Jumal anna,
Olgu muidu mis ta on:
Olgu valkjat, mustjat verda,
Suur või väike – ta on õnn!
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.
Sa soovisid, kui olin väike,
Mu isa truu ja tõelik,
Et lihunik must peaks saama,
Kuid pojast saanud kirjanik.
Sa oma riistaga lööd härga
Ja mina jälle inimest:
Ei muud sääl vahet pole, ainult
Meid ära tunda nimedest.
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.
Kui hoiaksin ma ilma maad
Ja siisgi kardaks langevad:
Nii neiu olen hirmu väes
Kui sinu käekest hoian käes…
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.
Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.
Täht hiilgab hele paistega
Mull kõrgelt ülevest
Nii heledast, nii hiilgavalt
Kui keegi tähtedest.
Ja hääl mull ütleb rinna sees
See on su armuke –
Maapäälist elu jäta nüüd
Ja rutta ülesse!
Kül tahaks tõtta, lennata,
Kuid asjata kõik püüd.
Sest redel, mind üles viiks,
On usk, mis katki nüüd…
Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.
Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.
Mets kaetud pimedusega
Tee risti põiki veab…
Ma hulgun eksi sammudel –
Kes õiget teed siin teab?
Ma taeva telgil ülevel,
Kül tähti hiilg’mas näen.
Kes juhivad nad õigesti,
Kui nende järel läen?
Veel selgemalt kui tähti läik
Mull säras neiu silm:
Ma nende hiilgust usuksin
Neis – kustus õnne ilm. –
Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.
Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.
Vaat õnne otsib inime’
Kül õhtu, hommiku.
Käib siia-sinna kiiresti
Kui oleks kannul ju.
Oh ilma-aegu ruttad sa
Ja otsid õnne ees!
Ei ees ei taha ole ta
Vaid su all haua sees..
Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.
Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.
Sääl ripub nüüd mu kannel helinata,
Kus pääl ma laulsin oma valudest,
Kui ekusaatus, ella armukene,
Sind risus minult ära igavest.
Sääl ripub nüüd mu kannel helinata
Ja rippuma ta igavesti jääb.
Kui aga valuhäält ta kuulda annab,
Siis tuleb keelest see, mis – katki lääb.
Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.
Sa olid mulle ainus lille –
Sa närtsisid – ilm iluta.
Sa olid mulle hiilgav päike –
Sa kustusid – nüüd pimes ma.
Mu luulele sa olid tiivaks
Sa langesid – laul leinab sind!
Mu õitele sa olid soojus,
Sa kadusid – külm surmab mind.
Su haual seisin ristislätel
Mull hinges haavad valusad.
Nii vaiksesti, nii liikumata
Ja silmis valu pisarad.
Nii seisab laevnik mere rannal
Ja vaatab valus merele.
Kes otse kerjajaks ta teinud
Kõik vara toonud laentesse…
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 8, 19. jaanuar 1888, lk 2.
Mu kodumaa, mu püha kallis muld,
Su õues hiilgab kaunis koidu kuld.
Su hõlmas eha ehib ennast ilusast:
Kas tunned mind? – Oh, tunne oma last!
Kül kaua sest, kui viimselt rändajal,
Sa vilu andsid püha pärna all!
Mil kured kurvalt sügisesel a’al
Säält mööda lendasivad lõunamaal’.
Kül kaua sest, kui isa õues ma,
Sust lahkusin, mu kodu, valuga.
Neid sõnu, mis mull ütles emake,
On tuuled ammu kannud kaugele!
Kül võõras ilm on vali elukool,
Sääl aitab üksi ainult oma hool.
Sääl libedad ja järsud kaljuteed,
Ja kuristikud, vahutavad veed.
Kui vähe teisi, olen joonud vast
Ma elu kibeduse-karikast!
Sest saatus pakkus mulle karmilt kätt
Ja nõudis ohvriks minu silmavett!
Nüüd kadunud on kurbdus südamest,
Hing vaba hädast, vaba valudest.
Sest valu mälestused, mõrudad,
Nüüd pühivad mu rõõmupisarad.
Sääl, kus mind ema väeti lapsena,
Nii õrnast toitis rinnapiimaga:
Sääl soojendab nüüd sinu päiksekuld
St last, oh püha, kallis kodumuld!
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 8, 18. jaanuar 1888, lk 2.
Ma seisan aknal vaadates,
Kuu paistab lahkeste.
Ja armsaid kiiri saadab ta
Mull otse toasse.
Sa vaene narr! – Miks vaatad nii
Sääl armsa palgega?
Või arvad õige viimati
Et sind vast vahin ma?
Ei tulnud mitte meeldegi
Su pääle vaadata!
Käi oma teed sa edasi,
Mis muulle puudud sa?
Sääl majas teise korra pääl
Mu kallim elamas,
Ta pärast ainult olen ma
Siin nõnda vahtimas.
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 8, 19. jaanuar 1888, lk 2.
Kui rohelise võlvi all
Ma kõnnin metsa sees,
Kus uhkeis lehtis tamme all
On lilled õitsmas ees.
Ja puude lehtis ladvadel
On laulmas linnu-koor.
Ja mesilasi õiedes
All varjab lilleloor.
Ei liigu lillel leheke,
Ei oksad pärna puul.
Vaid näha, nagu uinuksid
Nad, õrnad, õiekuul.
Või magavad nad tõesti
Nüüd talve unes veel?…
Ka ise uinun mõttisse
Ja ärdaks läheb meel.
Nii mõttis oja vaatan ma
Kuis kohab kiirusel.
Kuis hõbe laened veerevad,
Ta kitsail kallastel.
Kui tõttaks pilve varjudel
Nad suisa järele.
Mis taeva telgil ujuvad
Nii kiirest üle vee…
Nii tõtsin noorus soovidel
Ka järgi kõigest väest.
Nad nagu lendvad varjudgi
Mul kadusivad käest…
Kuid mälestused, vaiki nüüd,
Mull läinud meelest see;
Et ainult unustama kõik
Ma tulin metsasse…
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 5, 11. jaanuar 1888, lk 2.
Sándor Petőfi (1823 –1849)
Ja kui sa minu naeseks saad
Ja minu kodu tuled,
Siis asja õige hukka a’ad
Ja kahetseda oled.
Võid tõrelda ja tapelda,
Ma kannatan kõik seda,
Kuid kui mu laule laidad sa –
Sust lasend end lahutada!
Heine järele J. Endla.
Postimees nr 4, 9. jaanuar 1888, lk 2.
Goethe järele J. Parv
Kui teed end ise sulaseks.
Jääd kõigil jalgealuseks;
Teed aga endast isanda,
Ilm sind ka’i näe häämeelega;
Ja jääd sa seks, mis olekdki,
Ilm narriks peab sind surmani!
Olevik nr 48, 29. november 1893, lk 1029.
Goethe järele J. Parv.
Kui räägid iga ühega,
Ei kedagi siis kuule sa,
Sest igal mehel meeste seas
On ise omad mõtted peas.
Mis moodi elamise viis
Küll oleks kõige parem siis?
Kui mehi kõik ei tunne sa,
Siis oled kadund korraga!
Olevik nr. 47, 22. november 1893, lk 1006.
Goethe järele J. Parv.
Maailm on väga lai ja pikk
Ja taevas kõrge, kumerik;
Ei seda nõnda kergeste
Või äramõista inime’.
Kuid otsatumas ruumiski
Peab a’ama kindlaid sihtisi,
Sest anna auu see luulele,
Mis tungib läbi pilvede.
Olevik nr 46, 15. november 1893, lk 983.