A. v. Chamisso järele J. Leppik
Korra teda nägin,
Nüid ma rahuta;
Kuhu iial vaatan,
Tead näen ma;
Nagu lausa unes
Tema pilt mu ees,
Tõuseb pilknes pimes
Üles iganes;
Muidu kõik kui kadund
Ümberringi on:
Õede mäng ei ole
Enam minu õnn,
Tihti nutaks mina
Kambris üksinda;
Korra nägin teda,
Nüid ma rahuta.
2.
Tema kõige kenam noormees,
Kuis nii helde, kuis nii hea!
Armsad huuled, selged silmad,
Julge meel ja mehe pea.
Nenda nagu selges sinas
Selge, ilus täheke,
Nenda tema minu taevas
Paistis kõrgel kauniste.
Rända, rända oma rada!
Sinu hiilgust vaatan ma,
Alanduses vaatan teda,
Õntsalt kurva meelega.
Ära kuula vaikest palvet,
Mis ju õnneks palun ma;
Ei sa tohi teenjad kuulda,
Taevatäht, kes uhke sa!
Paljalt suurest sugust neiu
Võib ju õnne ülenda;
Õnne tahan soovi talle;
Tuhat korda soovida.
Rõemus olen siis ja nutan
Õnnis, õnnis, õnnis olen ma;
Lõhkebki mu süda rinnas,
Mis sest, las’ ta lõhkeda.
3.
Ei seda taha küll usku’,
Ma olen und ehk vast näind;
Kuis oleks ta teiste hulgast
Mind kõige paremaks teind?
Mull on kui oleks ta rääkind:
Ma sinu igavest’ –
Mull on – ma unustan ikka,
Ei ole see nenda vist.
Oh võiksin ses unenäus surra,
See õnnist surma ma juua,
Ta rinnala uinuda,
Ja pisaraid valada!
4.
Sa sõrmus minu sõrmes,*
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind vagaste huultel’
Ja vagaste rinnale.
Kui unustasin ära
Ma lapsepõlwise a’a, –
End leidsin üksinda, kadund
Siin otsata oru sees ma.
Sa sõrmus minu sõrmes
Siis näitsid nägusat äärt,
Mu silmale selgeks tegid,
Mis elus on otsata väärt.
Ma tahan elada temal’
Ja täitsa olla ta,
End tunnen mina tema läigis,
Kui õntsuses elama.
Sa sõrmus minu sõrmes,
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind vagaste huultel’
Ja vagaste rinnale.
5.
Aidake õeksed
Rutuste ehti’,
Aidake õnnelist mõrsjad nüid!
Palmige mulle
Aljas pärjake, ülem hüid!
Juukste peale,
Ollin ju õnnis,
Hõiskas mu süda,
Kallima kaenlas kadunud vaev!
Siis veel hüidis,
Igatsus rinnas,
Et ju oleks käes pulmade päev.
Aidake õeksed,
Aidake täna
Kartust südamest kautada.
Et ma tad lahkest’
Vastu võin võtta,
Õnne ja rõemu hallikas ta.
Ollid ju, kallis,
Tulnud ja mulle,
Paistad armsaste, päike, sa!
Palves siis mina,
Alandes tahan,
Issand, sinu ees kõndida.
Puistake, õed tall’,
Puistake lille,
Et võib õiedel kõndida!
Aga õeksed,
Kurvaste ütlen:
Teist pean ma lahkuma!
6.
Kallis sõber, vaatad
Imestates sa,
Ei sa seda mõista,
Kuidas nutan ma;
Lase niiske pärli,
Ime ehe küll,
Rõemu selgelt veerda
Palge peale mull’.
Oh kui hirmul süda,
Oh kui taevalik!
Võiksin sõna leida,
Mis sull kohalik!
Tule pane palge
Minu rinnal’ sa,
Siis sull kõrva sisse
Rõemsalt räägin ma:
Emalt järel küsisin
Mõnda asja ma,
Hea ema püidis
Mull kõik seleta;
Tema ütles mulle,
Nagu tuttav ta,
Pian varsti hälli
Muretsema ma.
Tead nüid silma piisad,
Mis võin nutta ma,
Piavad, mees, sull jääma
Ikka teadmata.
Jää mu rinna najal,
Ole minuga,
Et ma võiksin ikka
Su peal tueta.
Siin, mu voodi kõrwal
Kätkil ruumi on,
Kus mull vaikselt olles
Unenäus on õnn.
Hommik tuleb kätte,
Uni tõeks saab,
Mull ta seest su kuju
Vastu naeratab.
7.
Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.
Tõest õnnistus on arm ja armastus õnn.
Nii ütlesin ma ja nenda ta on.
Õnn enne olli mu hüid,
Veel palju enam aga nüid.
Kes hoiab last ja imetab,
Laps ainult seda armastab.
Üks ema paljalt seda teab,
Kuis armastus siin südant piab.
Oh, kahju mehest tunnen ma:
Tall ema arm on tundmata.
Sa vaatad mu peal’ ja naeratad ka,
Mu armas, armas ingel sa!
Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.
8.
Nüid esimest kord valu teinud sa,
See aga sund.
Mees, valju magad rahuga
Sa surma und.
Lesk vaatab maha alla kurvalt,
Ilm tühi paik.
Ma eland, armastanud rohkelt
Nüid lõpnud kõik.
Ma tahan jälle vaikselt mõtelda,
See minu ilm.
Seal näeb sind mööda läinud õnnega
Mu leinav silm.
9.
Mõtted omast päivest,
Mis ju kaugel nüid –
Tütar, armas tütar,
Minu kallis hüid,
Enne, kui mind hüitud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida.
Hallid minu juuksed,
Väetiks jäänud ma,
Ollin, nagu sina,
Noor ja ilus ka,
Armastasin nenda,
Olin mõrsjagi,
Ja ka sa jääd vanaks,
Nagu minagi.
Ära aega vaata,
Las’ ta lennata,
Aga tõde nõua
Ilma lõpmata;
Ütlesin ma korra,
Nenda ta ka on:
Õnn on armastus
Ja armastus on õnn.
Panin, kes mull armas,
Hauda hingama, –
Armastus mull jäänud
Rinnas muutmata.
Oligi mull rõhkust,
Vaeva eluteel,
Siiski kindel olli
Ikka minu meel.
Enne kui ma läinud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida:
Kui sa tunned häda,
Pane kindlaks meel,
Olgu armu valu
Siis sull kallis veel.
* See laul on “Eestitastatud laulude” hulgas ära trükkitud, aga siit ei või tema välja jääda.
Linda nr. 2, 15. november 1887, lk 63, 64, 65, 66
