Ilm on kui maja, mis lagunud,
Seest leiad kitsaid käikusid.
Kui oled tast läbi astunud,
Said pääga peksta talasid.
Sääl kummarda, kus kitsas tee,
Kus lagi vajund madalaks.
Tao pää sääl parem verele
Kui sirget selga painutaks!
A. Petöfi järele Elly Weltmann.
Uus Aeg nr 61, 7. detsember 1899, lk 2.
Kui olin poiss, nii sirge, pikk,
Siis soovis isa tõelik:
Et mu’st peaks saama lihunik —
Kuid minust saigi kirjanik.
Kui isa lööb sääl härjakest,
Siis mina jälle inimest.
Ei muud sääl vahet ole — sest
Meid võib ju tunda nimedest.
A. Petöfi järele E l l y W e l t m a n n.
Uus Aeg nr 60, 3. detsember 1899, lk 3.
(Strodtmanni järele.)
Kui sinu arm kord kustub,
Mu hing, mis teed siis sa?
Kui armu päev lääb looja —
Võid unes unista?…
Võid unistada, näha
Und iga öösega,
Ja armu surnu haual
Võid vahti pidada?
Elly Weltmann.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 26, 26. juuni 1897, lk 182.
(A. Petöfi järele.)
Ma järel’ mõtlesin kõik tee
Kuis emat tereta,
Kas pühin palgelt kurbtus-vee, —
Kuis tuppa astun ma?
Mis magus sõna, meelitus
Küll kõlab kaunimast,
Kui käsi, mis mind kiigutas,
Mind rinnal’ surub vast?
Nii mõni magus sõnake
Ja valmis mõttes mul; —
Aeg juba igav, tasane,
Ehk hobu jookseb küll. —
Sääl astsin tuppa… emake
Mind surus rinnale;
Ta kaelas rippus hellaste
Kui oksal õrnale.
Elly Weltmann.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 10. aprill 1897, lk 118.
Heine järele Elly Weltmann.
Sind igal öösel näen ma unes,
Et pigastad mul armsalt kätt,
Ja sinu julge ette heites
Ma valan valust silma vett.
Mu pääle sina õrnalt vaatad
Ja pääd nii tasa raputad,
Su silmad ime armsalt läikvad
Ja pisarad neist voolavad.
Mu kõrvu rääksid sala sina
Üht magust sõna viimaks sääl,
Üht lille kimpu nägin mina
Mis panid sa mu rinna pääl’.
Kui unest ärkasin ma üles,
Ei lille kimpu rinnal näin’d
Ja sõna, mis nii armsalt kõlas –
See oli meelest ära läin’d…
Saarlane nr 19, 13. mai 1897, lk 3.
A. Maikovi järele.
Ime magust õhu voogu
Tõi meil eilne heina niit,
Naesed, neiud võtsid loogu,
Kõõrutasid laulu viit.
Mehed kuiva heina kandsid
Kokku seljas rutuga,
Angudega kätte andsid,
Koorem tõusis kuhjana.
Kehv ja väeti looma konti
Tukkus vankril oodates;
Jalad risti, kõrvad lonti
Lasknud juba tukkudes.
Aga krants, va’ õue-vahti
Kargas heina saadudes;
Haukus, pidas lusti jahti
Üles, alla hüpates.
Elly Veltmann.
Postimees nr 152, 13. juuli 1896, lk 2.