(Saksakeelest.)
Mu luule eest mind ära täna,
Sind peaksin tänama:
Su silmist lugesin kõik laulud,
Nad kuulsin Sinu häälest ma.
Nii tagasi sul ainult annan,
Ma sinu päralt igavest’ –
Kas oma laule sa ei tunne,
Neid sõnumid su südamest?
A. Haava,
Postimees nr 270, 30. november 1893, lk 2.
(Võõrast keelest.)
Üks raske unenägu
Mind öösel ehmatas:
Üht mirtipuud mu aias
Ma nägin õitsemas.
Kuid surnuaed see oli,
Haud lillepeenraks mul;
Ja puudelt murdis ladvad
Ja puistas õied tuul.
Küll korjasin need õied
Kõik kuldse kausisse;
See aga kukkus käest,
Läks katki murule.
Ja kausist pärleid veeres
Kui verepisaraid. – –
Mis tähendab see uni?
Mu arm, kas surma said?
A. Haava.
Postimees nr 209, 30. detsember 1892, lk 2.
Ei kummagil meil pole süüdi,
Et mu käsi teisel müüdi.
Oh sa tead ju, kallike,
Miks müüdi käsi teisele.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa tead ju kallike –
Ei leia sõnu valule.
Mull’ olid armas, tõotin sulle,
Väga armas olid mulle –
Oh sa tead ju, kallike,
Kui kallid olid minule.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa tead ju, kallike, –
Pean truudust vandma teisele.
Ma nopp’sin õisi ilusaida,
Pun’in pärjaks kaunimaida. –
Oh sa tead ju, kallike,
See pidi saama sinule.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa ju tead, kallike,
See pärg, saab nüüd teisele.
Oh poleks tõusnud ial päike
Selleks päevaks! – Ärka äike!
Lõhu lõhki saajatee,
Ehk tõsta meid su tiivule!
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Kutsu äikest, kallike,
Et päästetud saaks pääsuke.
Küll tuksub süda – jumalaga!
Viimast korda – jumalaga!
Viimast korda, kallike,
Veel vaatan sinu silmisse.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Viimast korda… kallike?!
Oh õnn! ju hüüab äikene.
(Vabalt ühe Saksa rahva laulu järele.)
Anna Haava.
Postimees, nr 97, 27. august 1888, lk 3.
(H. Heine järele)
Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et surnud ju sa.
Ma ärkasin üles, ja pisar
Mul veeres palgelta.
Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et vihkad sa mind.
Ma ärkasin üles, ja kaua
Veel nutsin, ma õnnetu lind.
Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et armas ma sul.
Ma ärkasin üles, ja ikka
Veel pisarad laugella mul.
Anna Haavakivi.
Postimees nr 38, 29. märts 1888, lk 3.
(Julius Wolffi järele.)
Oh kumav lill, kes käskis sind
Nii õitseda?
Kül valust väsind oled rind –
Veel rahuta? –
Õrn lill, torm tõuseb – armuta
Sind murrab ta. –
Arm kaevab haua sügava, –
Siis vaikid sa. –
“Sa kurb? – oh hiilga kaunim silm!
Arm hoiab sind. –
Mu rinnal’ tule, minu ilm,
Mu laanelind!
Küll tean, et mind armastad
Sa lõpmata.
Oh õnne, taeva helinat,
Kui ütled: “”Ja!””
Anna Haavakivi.
Postimees nr 6, 14. jaanuar 1888, lk 2.
(Saksa lauliku H. Heine järele)
Kui lillekene nurmel,
Sa süüta, kaunis veel;
Kui vaatan silma sulle
Siis haleks läheb meel.
Su pää pääl’ tasa, tasa
Käed palves paneks ma:
Oh jääksid igavesti
Nii süütaks, kauniks saa!
Anna Haava.
Postimees nr 1, 2. jaanuar 1888, lk 1.
(Vabalt O. v. Leikneri järele.)
Kus olid nõnda kaua sa?
Sind ootsin igatsusega. —
Mu pää, mu süda valutas, —
Kõik laulud olid leinamas. —
Kus viibid jälle kaua sa?
Oh tule, kallis kaugelta!
Ma ootan — silmad pisaras, —
Mu laulud jälle leinamas. —
Anna Haavakivi.
Oleviku Lisaleht nr 4, 15. veebruar 1888, lk 58.