(H. Heine järele.)
Kui oled sa mu naesuke,
Sull’ kauni põlve loon.
Me õnnerikka kodusse
Ma lõbu rohkest’ toon.
Ja kui sa tapled, tõreled,
Kõik tahan kannata’.
Ei kiida sa aga mu salmisid,
Siis lasen end lahuta!
A. F. Kaljuvald.
Postimees nr 230, 18. oktoober 1894, lk 2.
(Heine järele).
Kus mühab öösi kohutav rand,
Üks noormees seisat’leb;
Rind ärdalt tal tuksub, pää kahtlustest kihab
Ja tumedal huulil ta laenetelt pärib:
“Oh öelge, mis tähendab elu?
Seda muistest mõistatust mõistke,
Mille kallal ju mitu pääd end on murdnud,
Pääd, mida Egiptuse kaabud on katnud
Ehk Türgi turbanid, pigi mütsid:
Parukapääd ja tuhat teisi
Vaeseid auravaid inimese päid. –
Mis tähendab inime, öelge!
Kust on ta tulnud? Kus läheb ta?
Kes elab sääl kõrgel kuld tähtede piiril?”
Rand ümiseb vana harjunud viisi,
Tuul kohab ja pilvede rünkad rändvad,
Osavõtmata külmalt säravad tähed,
Ja üks narrike ootab vastust.
A. T. Kaljuvald.
Postimees nr 103, 12. mai 1895, lk 2.
(Anastasius Grüni järele).
Neid, kas nägid, kuis ma nutsin?
Vaata, naeste pisarad
On kui taeva-kaste tilgad,
Mis sääl õites säravad.
Kas neid ööne pime nutab,
Kas neid hommik naerdes toob,
Ikka lille kosun’d ärkab
Sest tad kaste uueks loob.
Aga mehe pisar näib mull’
Hele vaiku ida pool,
Sügavamast puude rinnast
Harva käib ta vaba vool.
Lõikama ta koore sisse
Südameni pead sa,
Kuni selge märg säält hoovab
Hele kuldse kiirtessa.
Peat ta vool ehk kuivab,
Puuke uuest puhke läeb,
Tervitab veel mõnda suvet,
Aga haava-lõige jääb.
Mõtle, neiu, puuk’se haava
Kaugel ida piirilla.
Mõtle ka see mehe pääle,
Keda nutvat nägid sa.
A. T. Kaljuvald.
Postimees nr 99, 5. mai 1895, lk 2.
(Heine järele.)
Tasa läbi südame
Lehvib heli mahe
Kiigu, liigu kaugele
Laulukene mahe;
Lehvi sinna mejasse,
Kus on lilled puhkel,
Leiad sääl siis roosik’se,
Tervist hüüa uhkel’;
A. T. Kaljuvald.
Postimees nr 89, 22. aprill 1895, lk 2.