Goethe järele J. Parv.
Maailm on väga lai ja pikk
Ja taevas kõrge, kumerik;
Ei seda nõnda kergeste
Või äramõista inime’.
Kuid otsatumas ruumiski
Peab a’ama kindlaid sihtisi,
Sest anna auu see luulele,
Mis tungib läbi pilvede.
Olevik nr 46, 15. november 1893, lk 983.
Karl Geroki järele G. E. Luiga.
Õhtu päike Haranis veereb juba madalale,
Noormees, väsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, venna vihal lahkuma.
Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Võeras rahvas, võeras maa toovad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Vennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?
Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”
Neiu silmad säravad tall’, kui õnnetähed taevast,
Võersil leiab kodu ta, leiab rahu reisivaevast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendavad kui päevad, saak tal kasvab külluses.
Igal pool, kus taeva võlv varjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Vägevama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema vaim neil pühendab.
Ei sa muidu, rändaja, taeva redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su vägev karjane
Viib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.
Kussa Jordan kastab maad, võid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlvili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma väärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.
Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074.
Heine järele M. Pukits.
Kui lahkuvad kaks hinge
Siis kätt nad annavad
Ja palju, palju nutvad
Ja valus õhkavad.
Ei meie nutnud mitte,
Ei õhkand valusalt, –
Meil pisarad ja õhked
Need tulid hiljemalt.
Olevik nr. 41, 12. oktoober 1892, lk 845.
Lessingi järele M. Neumann.
Kui ennemuistsel kuldsel ajal
Hääl meelel lillepõllu rajal
Kord armujumal jalutas,
Siis nõelas valusaste teda
Üks veike mesilane, keda
Ta leidis lillel magamas.
See piste läbi veike jumal,
Kes ennegi ei olnud rumal,
Sai kavalamaks otsata:
Ta lillepõesa varjul valvas
Ja kohe igat neidu salvas,
Kes tuli lilli noppima.
Olevik nr. 40, 5. oktoober 1892, lk 826.
Ernst Zieli järele B. Weber.
Kaukasuse lagendikul,
Kus Kubani lainte käik
Metsik, kohav kiirel voolul,
Viibib täiskuu selge läik.
Kõrbe öö kui päev valge,
Nõidusliku iluga,
Vihisedes veervad lained,
Kaetud valge vahuga.
Puuta rohulagendikul
Asub sume suine öö,
Pühalikult hõbehiilgel
Särab taevas tähte vöö.
Kuula! elu ilmub kaldal:
Vahitorni tõtates
Ronib onnist tulles kasak,
Kuna kõrbe vaikuses.
Säält Tscherkessiast, verivaenlast
Hiilab pilgul teraval,
Kes Kubani maade taga
Võitleb priius’ lipu all.
Sõda, surm tal meeles mõlgub –
Süda raskeks muutub sääl:
Kaugelt, kaugelt – kus stanitsa* –
Kostab kõrja-pilli hääl.
Õhus mahe, kurblik helin
Ilmub kaebelauluna,
Rohulaane hädad, valud
Kõlavad ta häälessa:
Et nii suur ja vägev loodus,
Võimus vältav järgeste,
Ning ta süles inimene
Kaduv tolmuterake. –
Ja need viisid kaja saatel
Sõudvad tõega meresse –
Näe! sääl Kaukasuse harjad
Koovad taeva sinasse.
* Stanitsa – asundus, küla.
Olevik nr. 40, 1. oktoober 1896, lk 920, 921.
Heine järele M. Pukits.
Mu pisaraist mulla põues
Saab kasvama lillede loor
Ja minu õhkedest sigib
Suur künnilindude koor.
Ja kui sa mind armastad, kallim,
Need lilled saad omale siis;
Ja sinu akna all hüüdma
Peab künnilindude viis.
Olevik nr. 39, 28. september 1892, lk 807.
Stolle järele W. G.
Üks puhtam hääl, mis helgib ilmale
Ja kuldsem kiir, mis tungib taevasse,
Üks kaunim lilleke, mis õitsemas
Ja püha tuli hinges sügavas
On leida sääl, kus vagalt südamest
On ema palvetamas lapse eest.
Siin nutetakse palju pisaraid:
Me elu sünnitab neid kibedaid;
Ja pühad tihti on need pisarad,
Kuid kõige pühamad nad voolavad
Küll armastava ema silmadest,
Kes palub oma armsa lapse eest.
Kus näete seda veikest hurtsikut
Sääl küünlatulest vaevalt valgusatud,
Ta on nii pime, must ja kolegi,
Kuid pühakoda on ta ometi,
Jah, pühamgi veel pühakodadest:
Sääl palvetab üks ema lapse eest.
Oh ütelge, mis on küll kõrgemal
Siin ilma pääl ja enam trööstivad!
See teadus tõstab hinge ülesse,
Ju inglitiivul viib meid taevasse.
Ka inglid vaatvad taeva kõrguselt,
Kui ema palvetamas lapse eest.
Olevik nr. 39, 24. september 1896, lk 896.
Goethe järele J. Parv.
Et voolage, mu lahked laulud,
Siit unustuse meresse!
Ei enam teie kõla kuule
Nüüd ükski noormees, neiuke.
Te kiitsite mu kuldast ainult,
Kes naerdes murdis truuduse
Teid pildusin kui vette mina,
Sest veega kaasa voolage!
Olevik nr. 38, 20. september 1893, lk 797.
Goethe järele J. Parv.
Kõrgem, anna, et mu käsi
Enne päevatööd ei väsi,
Et ma orjaks vara, hilja!
Tõest’, see pole unenägu:
Iga hoolas töö ja tegu
Kannab pärast kaunist vilja!
Olevik nr. 37, 13. september 1893, lk 781.
Jaan Parve ümber pannud.
Mu süda on kui pome öö,
Kui puude mühin metsas;
Kuu tõuseb üles pilve alt
Nii hiilgavalt,
Ja vaata, mets on vaik ja mühin otsas.
See kuu sa oled, armuke;
Oh, saada silmaläiki
Üks ainus kord mu pääle ka.
Täis rahu sa,
Mu tuksuv süda rinnas ka jääks vaiki.
Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.
Jaan Parve ümber pannud.
Sa niiske suve-õhtu,
Kui armas mulle sa!
Veel taevast katvad pilved
Ei tähti näha ka.
Kui piiga pehme musu
Nii soe ja õrn on õhk;
Alt orust tõuseb üles,
Nii magus lille lehk.
Ma tahaks laulu luua,
Mis selle sarnane;
Kust telda sarnast kõla,
Mis tume, õrnake?
Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.
Tõlkinud P. Grünfeldt.
Ainult armastus meil annab elu,
Elu toob meil aga valu;
Aga arm ja valu üheskoos,
See on elu ülem õnneloos!
E. M. Oetinger.
Olevik nr. 36, 7. september 1892, lk 750.
Jaan Parve ümber pandud.
Meil nagu tormi tuulel
Aeg kiirest’ mööda lääb,
Kui huule seisab huulel,
Rind rinna äärde jääb. –
Ilm läheb pilve ruttu,
Torm tulemas ka siis –
Rõõm veike, rohkest nuttu,
Nii armastuse viis!
Arm palgaks saadab paha
Ja kurbdus on ta and;
Kuid lahkuda ei taha,
Kes korraks kokku saand.
Sest kergem siisgi kanda
On kurvastus ja piin,
Kui ialgi ei tunda
Üht sarnast õnne siin.
Olevik nr. 36, 3. september 1890, lk 902.
Saksa keelest Eeva Nõmm.
Kevade.
Naeratades ema süles
Puhkab süüta lapsuke,
Mureta ta vaatab üles,
Uinub veel kui inglike.
Suvi.
Haljal aasal puude vilus
Puhkab noormees rohu sees.
Tulevik, nii hiilgav, ilus
Seisab vaimu silma ees.
Sügis.
Kalli naise südamella
Puhkab kaasa õnnessa.
Mure kortsud käsi hella
Pühib otsalt armuga.
Tali.
Pehmel toolil tule valgel
Puhkab auuväärt raugake,
Muinasjutte lahkel palgel
Räägib laste-lastele.
Olevik nr. 32, 12. august 1891, lk 656.
(Eichendorfi laul.)
Mul on kui kuuleks oja
Ma metsas voolama;
Kui kostaks puude kohin
Mul kõrvu kangelta.
Mul on kui hüiaks ööpik
Mul vastu: Tere sa!
Kuid kus ma siisgi olen,
See on mul teadmata!
Kuu hõbedasel telgil,
All orus hiilgav niit;
Ma näeks sääl nagu maja,
Mis aga kaugel siit.
Mul on kui ootaks aias,
Kus tuttav iga puu,
Mind armukene ammu,
Kes aga surnud ju …
Jaan Parve tõlge.
Olevik nr. 32, 6. august 1890, lk 820.
Uhlandi järele J. Parv.
Kuis uhkeste mu akna all
Kask kasvab võimsas väes!
Ta kiigub, kõigub kahinal,
Kui torm ja vihm on käes.
Ka minu süda süttib nii,
Kui saatus lainid loob.
Just siis mu kannel kõlabgi,
Kui elu tormi toob!
Olevik nr. 31, 2. august 1893, lk 660.
Saksakeelest V. Grünstamm.
Oh õitsegu need vaiksed päevad,
Nii selged, imeilusad!
Nad rinnast õrnalt läbiläevad,
Kui kaunid kandlihelinad.
Ja rikkumata taevarahu
Mu süda täis saab igavest,
Ei hingesse see õnn kõik mahu,
Mis särab armusilmadest.
Oh õitsegu need vaiksed päevad! –
Miks vanu haavu puutuda!
Las’ unustuse rüppe jäevad
Nad igaveste uinuma.
Nüüd on veel asja rõõmustada,
Veel aeg, et olla õnnelik,
Veel õieline elurada,
Veel eemal tume tulevik!
Oh õitsegu need vaiksed päevad!
Torm tõuseb liialt varagi.
Küll uusi pilvi silmad näevad
Ja lained tõusvad taevani …
Sest õistku nad, sest ilutsege,
Mu ihkav süda, hing ja meel!
Kõik mustad varjud, taganege!
Veel õnnepäike paistab, veel …
Olevik nr. 28, 15. juuli 1897, lk 634.
Saksa keelest K. E. L.
Laitsin teraval sõnal
Halbdust siin ilma sees,
Laitsin rumalust, toorust
Nagu suur kriitika mees.
Ette tõin viimse kui vea,
Näites kui peegli sees –
Keegi ei põland mu tegu,
Vihkand mind ükski mees.
Aga kord julgesin kiita
Ühte ma teiste ees –
Nüüd on mul kitsikus käes,
Vaenlane iga mees.
Olevik nr. 24, 14. juuni 1893, lk 521.
Karl Geroki järele G. E. Luiga (M. Vogelbergi puulõikega).
Kui vaatan kõike loodust kevade,
Kus mets ja muru roheliseks kiirvad,
Kus õite ilu ilmub oksale,
Kus öödgi läbi linnud laulma jäevad:
Siis voolab lootus minu hingesse,
Ei usu ma, et käes ju viimsed päevad,
Mil kõik see ilm, mis patust rikutud,
Saab kohtumõistjast põrmu lõhutud.
Mu palgele kui armusõna tooja
Siis puhub lõunatuul nii lahedalt,
Mu meelest on, kui hoiaks helde Looja
maad otse emakätel hellemast’:
Veel viigipuu saab ühe suve sooja,
Veel päikse paistel, kastet ülevalt,
Veel arm tal ühe aasta aega annab,
Kas ometi ta viimaks vilja kannab!
Ja kui siis lapse pääle vaatan ma,
Ta silma, mis on vaga, valskuseta,
Kes vaatab loodust puhta rõõmuga
Ja kelle süda kedagi ei peta –
Siis jälle ma ei taha uskuda,
Et rahva sugu lugu lootuseta,
Et ta on kuivand puu ja kõlbmata
On mujale, kui tules põlema.
Siis rõõmustab mu meel, et Looja pale
Veel täitsa kadund pole looduses,
Veel sünnib lapsi meie Jumalale,
Kui kastetilku koidupuna sees.
Kes teab, mis sestgi lapsest nähtavale
Kord tuleb, prohvet, ehk üks mägimees?
Sest Jumalal on teesid mitu sada,
Kuis oma usu võtab avaldada.
Olevik nr. 24, 13. juuni 1895, lk 570.
Riiminud A. M. Saar.
Kes mängib eluga,
Ei ial korda saa;
Kes end ei valitse,
Jääb orjaks tõeste.
Goethe järele.
Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 617.
Riiminud A. M. Saar.
Üks ori ja üks peremees
On igaühe südames.
Kui muret peremees ei kanna,
Hääd vilja süda ka ei anna.
Rückerti mõtte järele.
Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 617.
Riiminud A. M. Saar.
Oh tõde, oma kaunist wiina
Pead tihti weega segama,
Sest annad teda puhtalt sa –
Siis wõtab mõistus, saadab piina.
Rückerti järele.
Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 617
Riiminud A. M. Saar.
Kes teinud palju kära,
Veel ärgu uskugu,
Et kõik maailma ära
Ta paigalt ajand ju.
Fr. v. Salleti mõtte järele.
Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 617.
Riiminud A. M. Saar.
Ära hoia liiga tule ligi,
Tulest õnnetust siis sul ei sigi;
Tahad aga sooja, valgust sa,
Liiga kaugel ära seisa ka.
G. Rollenhageni mõtte järele.
Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 617,
H. Lingg. A. Grenzsteini tõlge.
Künnilind, oh kuule mind:
Hoia laulu-pugu!
Künnilinnu kaunim lugu
Saatis puuri tema sugu.
Künnilind, kuule mind,
Laulu lõbu hukkab sind.
Lilleke, nii lõbune,
Ära nõnda sära!
Kes su imesära näeb,
Kohe noppima sind läeb,
Lilleke, lõbune,
Sära saadab surmasse.
Neiuke, nii nägune,
Vaata varmalt ette!
Oled linnu, lille sugu:
Mõtle nende kurba lugu!
Neiuke, nii nägune,
Vaata ette varmaste.
Olevik nr. 21, 20. mai 1895, lk 498.