Rubriigiarhiiv: saksa luule

saksa luule,Otto Hausmann,Martin Lipp,1894,Eesti Postimehe Lisa

Kepi kätte võtan!

Kumab homme koidule,
Kepi kätte võtan,
Kallist kodust kaugele
Minema ma tõttan:

Mis mul vaesel pauna sees?
Ränk ta siiski kanda,
Kellel silmad valu sees,
Ei see rõõmul rända!

Kase all sääl risti eel
Vaatan vaikselt taeva,
Kuna terve ilma teel
Keegi mind ei kaeba:

Palun, ohkan otsata,
Ei mind mõista taha,
Miks nii vaene olen ma,
Et mind jätsid maha!

Ja kui viimse unele
Viib mind elu rada,
Taevast tahan üksine
Sind veel õnnistada;

Minu pärast pisarad
Sulle võõraks jäägu.
Ilm sull’ ilu hellamat
Armu andeks toogu!

O. Hausmanni j. M. Lillenupp.
Eesti Postimehe Lisa nr. 31, 30. juuli 1894, lk 244 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

saksa luule,Johann Ludwig Tieck,Martin Lipp,1894

Öö

Öö varjus, tuule tuhinas
Sääl sammub väsind mees,
Ta palub palves palavas
Sääl tihti silmavees:
„Rind raske mul, ja valust keeb,
Et üksi, üksi ma,
Ei teagi, mis häda teeb
Mu hingel’ otsata!
Oh kuldne tähe eha,
Miks helgid mull’ nii väha,
Väha, väha,
Ehk ihkab sind hing ja ta iha!

Siis hääl ta ümber heliseb –
Ja öö, see valgendab,
Ta ärkab, hing tal väriseb
Ja süda nooreks saab:
„Oh hing, kui oled kaugelgi,
Ei üksi ole sa,
Kui tähe valgust alati
End lased juhtida.
Me vaikne, kuldne eha
On seks ju silmil näha,
Et täita su armsamat iha!

L. Tiecki j. M. Lillenupp.

Eesti Postimehe Lisa nr. 30, 23. juuli 1894, lk 236 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

saksa luule,Heinrich Heine,Otto Grossschmidt,1895,Eesti Postimehe Lisa

Kuhu?

Kuhu saab mull’ ase antud
Viimse puhkamise?
Saab mind võõra mulda pantud
Armsast kodust kaugele?

Kas mul võõras käsi annab
Aset kõrbe liiva sees?
Ehk mind mere rannal kannab
Hauda mõni kalamees?

Siin ehk sääl, seesama taevas
Haua üle võlvitab,
Ja needsamad kuldsed tähed
Leinaliselt läigivad.

Heine j. O. Grossschmidt
Eesti Postimehe Lisa nr. 24, 16. juuni 1895, lk 188 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Carl Brunberg,1895,Eesti Postimehe Lisa

Kas armastad?

Su nägu unes nägin ma
Nii õrn, nii helde lõpmata;
Ja ehk küll vaikis Sinu huul,
Silm rääkis siisgi vaatel truul:
Kas armastad, kas armastad?
Kas südamest mind armastad?
Öö pimeduses vaikis ilm,
Ei paistnud kuu, ei tähe silm,
Kuid ikka Sinu magus hääl
Mult küsis nõiduslikul väel:
Kas armastad, kas armastad?
Kas tõesti mind armastad?
Ja kui Su tuksva rinna naal
Ma viib’sin tunnil kaunimal,
Siis tundsin õrnal armu hool,
Mis rinnas liikus õnne vool:
Sind armastan, Sind armastan!
Sind südamest ma armastan!

Saksakeelest C. Brunberg.
Eesti Postimehe Lisa nr. 7, 18. veebruar 1895, lk 56 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Carl Brunberg,1885,Eesti Postimehe Lisa

Sind kaitsku Jumal!

Miks roosiõilme juurde okas loodud,
Kas pole halbtuseks see eluteel?
Miks siis on lõpuks lahkumine toodud,
Kui rõõmu, lootust vaesel südamel?
Su silmal armupaistest puudust polnud,
Kui armastust ma kord säält otsisin:
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Küll valu, kadedust ja piina leidsin,
Ma elumerel väsin’d reisimees;
Ma õnne-iha vaikselt rinnas peitsin, –
Sääl jõudsin sinu juurde rännates.
Su rinnal rahu mulle oleks tulnud,
Ma tänuks elu andnud oleksin:
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Vaat, pilved lendvad, marul püsi pole,
Vihm uhub kodurada laksudes;
Eks lahkumiseks ilm just sünnis ole?
Ka minu saatus seisab tormides…
Kuid toogu elu õnne, ehk mis kole,
Su pääle mõtlen ikka truuduses;
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Saksakeelest C. Brunberg.
Eesti Postimehe Lisa nr. 5, 4. veebruar 1895, lk 40 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

saksa luule,Maximilian Bern,Ado Grenzstein,1891,Eesti Postimees

Mis mind Sinu ligi tõmbas

Berni järele.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Polnud silmad säravad,
Polnud Sinu kuldsed juuksed,
Ega Sinu kaunis laad.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Oli Sinu armas heal,
Mis kui ööpik mulle hüidis
Ilutsedes ilma peal.

Oli Sinu kahva pale,
Sinu silmapisarad,
Mis mul öelsivad, et hinges
Valujõed Sul voolavad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

saksa luule,Julius Sturm,Ado Grenzstein,1892,Eesti Postimees

Aknal

Julius Sturmi järele.

Istub ema kauni tütre kõrval
Akna juures õhu jahedusel.
Läheb tänaval üks noormees mööda,
Vaatab vargselt kõrge akna poole.
Ja ta silm sealt leiab teise silma,
Sügav puna ilmub palge peale
Ja kui unenäos jääb ta seisma….
Aga ema vastu sõnab tütar:
„Oh kuis õhk ses toas on nii umbne!“
Ise rutab teise akna juurde,
Kussa ehitatud lillelaual
Roosiõiekene õitseb ilus,
Avab akna, sügavaste välja,
Kumardab, siis ehmatades hüiab:
„Emake, oh ära pahaks pane,
Minu roosi, minu kauni roosi,
Mis sa mulle kingituseks andsid
Sünnipäevaks ja mis täna õied
Armsaste lõi lahti minu aknal,
Olen, oskamata, katki murdnud.
Kui ei oleks ta ehk maha langend,
Võiks veel kaua õitseda mul klaasis!….
Kuid ennäe! Ju on üks võeras teda
Tänava pealt tänul üles võtnud
Oma kübarale kauniks ehteks…“
Ja ta annab meelitades musu
Ema käele; ema pehmelt silub
Tütre pead ja vaigistades räägib:
„Roosi pärast peaksin pahandama?
Tundku rändaja sest roosist rõõmu,
Rändaja, kes kodu peale mõeldes
Selles roosis, mida vastu tahtmist
Vallatumalt olled alla heitnud,
Tervitust näeb, mida armukene
Talle kaugelt kodurajalt saatnud!…
Kuda? Sul veel ikka puna palgel?
Ja nüid isegi veel nutt sul varuks?
Tütreke, oh ole rõõmus aga!
Homme kingin sulle uue roosi,
Aednikul, tean ma, on neid veel küllalt!“
Nuttes peidab tütar oma pale
Ema armastaja rinna naale,
Ema aga ei või aru saada,
Miks ta vallatu, ta rõõmus tütar
Ühe ära murtud roosi pärast
Nõnda kurb ja vaikne on.

Gr.

Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

saksa luule,Friedrich Emil Rittershaus,Ado Grenzstein,1892,Eesti Postimees

Ma nõudsin!

Ma nõudsin päikselt: Mis on armastus?
Ei kostnud ta, vaid säras iluga.
Ma nõudsin lillelt: Mis on armastus?
Ta andis lõhna, kuid ei kostnud ta.

Ma nõudsin Loojalt: Mis on armastus?
Kas püha tõde, magus joovastus?
Mull’ Jumal andis truu ja armsa naise,
Ei enam nõua nüid, mis armastus…

Ritterhaus’i järele Gr.
Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Ferdinand Karlson,1893,Eesti Postimees

Antke mul rahu!

Antke mull’ rahu,
Las’ ma näen und!
Väljas nii vilu,
Väljas saab lund!

Öösesed varjud
Hulguvad sääl;
Kadund kõik armud
Elu raa pääl.

Kaugel kui vilguks
Ehade helk;
Unustamiseks
Unes su pelg!

Elu, kui vilu
On mul su sund!
Antke mull’ rahu,
Las’ ma näen und!

Saksakeelest F. K.
Eesti Postimees nr. 25, 7. august 1893, lk 2

saksa luule,Heinrich Heine,Julie Wilhelmine Ederberg,1886,Eesti Postimees

Kui teaks

Kui teaks need lehkavad lilled,
Kui haavatud süda mu sees,
Siis nutaks need taimed nii tilled
Kaastundmusest tõeste mu ees.

Kui teaksid ööpikud metsas
Kuis kurb ja nii haige mu meel,
Nad laulaks et mure mul otsas
Nii kosutav kõlaks neil keel.

Kui teaks minu valu
Kuld tähed taeva al,
Nad tooksid troosti, elu
Mul vaesel vaeva al.

Ei või need kül teada keegi
Üks ainumal teada see:
Ja see ju ise tegi
Nii puruks mu südame.

Heine järele Helmi.
Eesti Postimees nr. 20, 14. mai 1886, lk 4

saksa luule,Adelbert von Chamisso,Ado Grenzstein,1892,Eesti Postimees

Kuda saladused ilmsiks saavad

Saksa lauliku Chamisso laul.

Suud andes me seisime õues,
Ei keegi meid näinud seal,
Kuid tähed, need seisivad taevas
Ja vaatsivad vagusi pealt,

Üks täht on nüid maha langend
Ja kõnelnud merele,
Ja meri on aerul’ öelnud,
Aer laevamehele.

Ja seda kallimale
On laulnud laevamees,
Nüid igas uulitsas juba
See kõlab viisi sees.

Gr.
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

saksa luule,Johann Wilhelm Ludwig Gleim,J. Pommer,1889,Eesti Postimees

Kull ja kured

Lisa kommentaar

Kaks kurge nägid selgeste
Et kulli küintes lõoke.
„Ah kadund kallis lõokene,
Kes armsal healel laulis enne!“
Nii õhkas kurg nüid sõbrale.
Kull aga kostis kurele:
„Oh ära vaeva asjata
End nõnda õhkamisega
Kuis maitsis sulle konnake?“


Saksa luuletaja Gleim’i järele J. Pommer
Eesti Postimees nr. 2, 11. jaanuar 1889, lk 3