Su silmad sini lillekesed,
Su palged puna roosilised,
Su käed kui valged liliad,
Nad ikka õitsevad, —
Kuid süda närtsinud sul ammu…
H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.
Postimees nr 60, 24. detsember 1887, lk 3.
Rubriigiarhiiv: Heinrich Heine
Kui teaks
Kui teaks need lilled lehkavad
Kuis haavatud süda mu sees,
Siis nutaks need õied ilusad
Kaastundmusest tõesti mu ees.
Kui teaksid metsas ööpikuid,
Kui kurv ja nii haige mu meel,
Siis hõiskaks need õhu laulikud
Mul kosutust hellalt mu eel.
Kui teaks kuldtähed taevalla
Mis haledust tunneb mu rind,
Siis tuleks nad kaunid ja kõrgelta
Ja trööstiks tõest’ armsasti mind
Ei tea loodus, ei metsa lind,
Vaid inimen’ mõista mind võib;
End looduse kroon kaasteades mind
Veel armuta haavata võib!
Heine järele E. Aun.
Postimees nr 59, 27. mai 1889, lk 2.
Arm on õndsuseks
“Arm on õndsuseks me meeltel’,
Rikkad meie armura’al!”
Nõnda lauldaks’ tuhat keeltel
Meie hellal Eesti maal.
Kulla sõber, sinu põues
Ka need sõnad kõlavad,
Ootad ihal elu õues
Seda päeva tulevat:
Millal mõrsja kätt sull’ andes
Puna palgil ligineb,
Isa rahakotti kandes
Õnnistust su kätte toob
Hõbeasjad kaasa-andeks
Lehmad, lambad, hobused, —
Oh, meid armastus teeb õndsaks,
Rikkaks meie südamed!
Heine järele – e.
Postimees nr 45, 25. aprill 1889, lk 2.
Ma nutsin unes
(H. Heine järele)
Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et surnud ju sa.
Ma ärkasin üles, ja pisar
Mul veeres palgelta.
Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et vihkad sa mind.
Ma ärkasin üles, ja kaua
Veel nutsin, ma õnnetu lind.
Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et armas ma sul.
Ma ärkasin üles, ja ikka
Veel pisarad laugella mul.
Anna Haavakivi.
Postimees nr 38, 29. märts 1888, lk 3.
Laulud
I.
Su püha palet nägin ma
Kord ime-ilus unessa,
Ta oli armas, hellagi,
Kuid kahvatand ja valge nii.
Ja üksi punetas veel huul,
Kuid seegi närtsis surmasuul
Ning taevatuli kustuska,
Mis säras süüta silmista.
II.
Ei mina pahanda, kui süda lõhkeb ka,
Mu kadun’d arm, ei mina pahanda.
Ehk sa küll särad kallis kivides,
Kuid pime pilkane su südames.
Ma seda tean. Sind nägin unes ma,
Ja nägin ööd, mis sinu hingessa,
Ja nägin madu, mis sööb südant ju.
Ma nägin arm, kuis oled õnnetu.
H. Heine järele G. Õis.
Postimees nr 37, 1. aprill 1889, lk 2.
Naesele
Ära karda, kallis süda,
Üsna julge ole siin!
Ei meid puutu üksgi häda,
Ei meid varitse siin piin.
Et ei vargad tuppa pääse,
Ukse ette riivi säen. —
Ei muud õnnetust Sull’ lase
Juhtuda, seks valvel jäen.
Et ei tulekahju tuleks,
Lambi ära kustutan.
Et ei tormi kuulda oleks,
Vaikset und Sul soovitan.
Armas naene, see eest luba
Kätt Su ümber panna, nii!…
Oh kuis on me väike tuba
Nõnda armas ometi!…
H. Heine järele H. Narusberg.
Postimees nr 31, 8. veebruar 1893, lk 2.
Kui sa
Kui sa minust mööda lähed,
Puutud riiet õrnaste,
Hõiskab süda — tuule tiivul
Tõttan sulle järele.
Kui sa ennast ümber pöörad.
Vaatad suure silmiga,
Siis see kohutab mind nõnda.
Et võin vaevalt astuda.
K. Põhjalane.
Postimees nr 16, 6. veebruar 1888, lk 2.
Rahuta
Heine järele.
Sa ruttad, rändad rahuta,
Miks? Ei tea isegi,
Üht’ õrna hüüdu kuuled sa
Ja vaatad tagasi.
Su armsam sinu järele
Sääl õhkab silmaveel:
Oh jõua jälle kodusse,
Mu õnn siin koduteel!
Sa ruttad, rändad rahuta,
Ei tohi seista sa;
Mis sulle armas oli ka,
Ei pea sa nägema.
K. Põhjalane.
Postimees nr 16, 6. veebruar 1888, lk 2.
Sügisel
Heine järele.
Ju libisevad lehed,
Kõik ilu, haljus kaob,
Mis armas ja mis kaunis,
See närtsib ja see vaob.
Kurb päike luitun’d latvu
Veel värvib valuga,
Kuid need on viimsed musud
Mis suvi, annad sa. —
Mul on, kui peaks nutma
End’ kuivaks pisarist:
See tuletab mul meelde
Me ärdast lahkumist.
Sind pidin maha jätma,
Sa sured — teadsin ma!
Ma olin lahkuv suvi.
Sa salu sureja.
K. Põhjalane.
Postimees nr 16, 6. veebruar 1888, lk 2.
Ta nutab
Heine järele.
Kõik kaunid soovid õitsvad
Ja närtsivad jällegi.
Nad õitsevad ja närtsvad
Nii külma kulmuni.
Ma tean — ja kohisemas
Ma kuulen mure merd —
Mu süda — tark ja tore
Ta nutab, nutab verd. —
K. Põhjalane.
Lauliku armastus
Heine järele G. Õiis
See oli lahkel lehekuul,
Kui õisi aasal tärkas,
Siis minu südamele
Ka armastus siin ärkas.
See oli lahkel lehekuul,
Kui linnud laulsid ilus,
Siis temal tunnistasin,
Ka armu pärna vilus.
2.
Roos, lilled ja päike ning tuike sina,
Teid armastin kord nii õõgavalt mina.
Kuid nüüd ei armasta mina teid enam,
Vaid sind, mu väike, mu päike, mu kenam;
Sa ise nii lõbus ja lahke ja väike
Muu roos ja lille tuvi ja päike.
3.
Mu silmaveest sigivad lilled,
Nii hellad ja ilusad;
Mu õhketest õitsilinnud,
Kes lõbusast laulavad.
Ja kui sa mind armastad, neiu
Saad lilled kõik omale auul,
Ning akna all alati kõlab
Sul ilusam ööpiku laul.
4.
Üks ilus täht mul tõuseb taevasse,
Mis magust troosti lubab hingele
Ja elu uut mull hella iluga –
O, ära valeta!
Kuu poole kipub meri vahuvool,
Nii tormab hing mull rohke rõõmu hool
Su vaga valge juurde valuga –
Oh, ära valeta!
5.
Öö ju mustad tiivad laotand
Vaikse mere kalda pääle,
Ja kuu vaatab pilvepilust
Ning veevoodest hüüab hääle:
“On see mees seal arust ära,
Või ehk on tall armutuju?
Sest tall on nii kurb ja rõõmus,
Rõõmus ja nii kurblik kuju.”
6.
Sääl määramata kõrgel
Käib tähte miljonid,
Nad vaat’vad armul üksteist
Ju aasta sadasid.
Nad rääk’vad ise keeli,
Mis rikas, ilus, hää;
Kuid ükski keeletundja
Ei sellest aru saa.
Ma aga sain ta kätte
Nii kärmest, kiireste,
Sest grammatikaks olid
Su silmad minule.
7.
Kui voodis vahel valvan
Ma pehme padjade sees,
Siis kõigub üks kallis kuju
Nii ime ilus mu ees.
Ja kui on kinni mu silmad
Vast vajunud vaikseste,
Siis tuleb nii tasa see kuju
Ka unenäosse.
Kuid ei see kallis kuju
Ka kaua homikul,
Vaid südames terve päeva
Ta hellake armsaste mull.
8.
Piigakene punasuuga
Süüta sinisilmiga
Armas väike, vaga piiga,
Alati mull meeles sa.
Üliigav täna õhtu,
Sinu seltsi sooviks ma,
Kallikene, kahekesi
Juttu vesta sinuga.
Huultele ma vajutaksin
Sinu väikest valget kätt,
Silma veega niisutaksin
Sinu veikest valget kätt.
9.
Et armastad hellalt mind sina,
Mull ammu ju aimas rind, —
Kuid kui mul tunnistad seda,
Nii hirmsasti ehmatad mind.
Ma põgesin mägede otsa,
Kus helkis mu hõiske hääl,
Ma nutsin merekaldal,
Kui päikene looja läks sääl.
Mu süda on just nagu päike,
Nii põlev vaadata
Ja armastuse merde
Ta vaob iluga.
10.
Kõnnin õhtu metsas mina,
Unistama metsa sees,
Näen siis sinu kallist kuju
Ikka, ikka enda ees.
Eks see pole valge linik,
Eks see süüta silmale?
Või on see ehk vast kuuvalge
Paistmas läbi kuusede?
Ehk see sinu silmavesi, —
Tasa, tasa veeremas;
Või ehk oled, kallis ise
Sa mu kõrval kõndimas!
11.
Sa kaunis kallis neiu,
Paat pööra kaldale
Ja tule istu maha
Mu kõrva, kallike.
Pää neiu rinna naale
Sa julgelt vaota;
End usaldad ju ala
Sa mere hoolde ka!
Mu süda just kui meri,
Kus kõuu ja tormi hääl;
Ja mõnda kullast pärlit
Ta pime põhja pääl.
12.
Oh võiksin valada valu
Kõik ainsas sõnasse,
See annaksin tuulede kätte.
Mis kannaks nad kaugele.
Nad kannaks su juurde mu kallis
See sõna valusa;
Sa kuuleks tad igal tunnil
Ja igal kohal ka.
Ja läheks vast und ehk kinni
Su süüta silmale,
Siis tikuks see sõnake valus
Ka unenäosse.
13.
Õrn vesilille vaatab
Kui unistes järvesta.
Kuu kuldane tervitab teda
Sääl armuvaluga.
Lill häbendes pääkese peidab
Siis jälle laenete vees —
Sääl näeb ta kahvatand kuukest
All oma jalgade ees.
14.
Sul kallid kivid ja pärlid,
Sull kõik, mis ihaldab meel;
Ja sinised siidisilmad —
Mu vaimu, mis tahad sa veel?
Su sinistest silmadest ammu
Ju laulusid laulnud mu keel,
Neid laulavad tuhanded põlved —
Mu vaimu, mis tahad sa veel?
Su sinised silmad on saatnud
Mull ahastust eluteel,
Mu ilu ja õnne nad riisund —
Mis tahad, mis tahad sa veel?
15.
Täis kihvti mu luuletused —
Kuis võiks see ka teisite?
Sa ise ju kihvti kalland
Mu õitseva elusse.
Täis kihvti mu luuletused —
Kuis võiks see ka teisite?
Mull südames madusid palju,
Ja sina, mu kallike!
Ja kui sa minu naeseks saad
Ja kui sa minu naeseks saad
Ja minu kodu tuled,
Siis asja õige hukka a’ad
Ja kahetseda oled.
Võid tõrelda ja tapelda,
Ma kannatan kõik seda,
Kuid kui mu laule laidad sa –
Sust lasend end lahutada!
Heine järele J. Endla.
Postimees nr 4, 9. jaanuar 1888, lk 2.
Oh oleks minu laulud
Oh oleks minu laulud
Kui lilled lehkavad,
Siis oma kallimale
Ma saadaks anniks nad.
Oh oleks minu laulud
Kui musud magusad,
Siis tema palgedele
Ma vajutaksin nad.
Oh oleks minu laulud
Kui erned toidukad:
Ma keedaks ernesuppi –
Siis hästi maitseks nad…
H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.
Postimees nr 4, 9. jaanuar 1888, lk 2.
Kui lillekene nurmel
(Saksa lauliku H. Heine järele)
Kui lillekene nurmel,
Sa süüta, kaunis veel;
Kui vaatan silma sulle
Siis haleks läheb meel.
Su pää pääl’ tasa, tasa
Käed palves paneks ma:
Oh jääksid igavesti
Nii süütaks, kauniks saa!
Anna Haava.
Postimees nr 1, 2. jaanuar 1888, lk 1.
Laulud 4.
Heine järele A. Däniel.
Et sina mind ei armasta,
Ma sellest hoolin väha;
Kui silma võin sull’ vaadata,
Siis rõem mu palgel naha.
Sa viskad, vihkad tõesti mind –
Nii lausuvad su huuled,
Kui ma neid suutleks, paisuks rind,
Ma oleks õnnis – kuuled?! –
Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.
Laulud 3
Heine järele.
Hommiku kui unest ärkan
Küsin: tuleb armuke?
Õhtu jõuab, õhtses märkan
Ei veel tulnud armuke!
Öösi vaevlen vaene voodis
Rahutult, mul silmad vees.
Unistades, nagu haige
Päeval olen jälle töös.
A. Daniel?
Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.
Laulud 2.
Heine järele.
Minu vaikne valu voodi
Valmistatud surnu haud,
Kus mu põue armu loodi,
Kuis nüid närtsib lootja jõuud.
Jumalaga vaikne maja,
Kus tad eemalt nägi silm,
Jumalaga luht ja raja,
Kus veel õites õnsam ilm.
Oh, et iialgi poleks näinud,
Sind sa ingel, kaunim õis,
Oleks rõemu rada käinud
Ma, kord küla kaunim pois.
Sind ei armu ei ma suut’nud
Sandi kombel kerjata.
Kohas, mis su õhk on puut’nud
Soov’sin ainult elada.
Aga sinu külmad sõnad
Suud’vad mind siit kaugele;
Läinud lootused nii kenad,
Loovad nuttu laugele.
Ja mu süda, näeks sa teda:
Haige, murtud verine –
Kõike, kõike teinud seda
Sina, kuri neiuke!
Liikmeid roidunult ja jõutult
Kepi najal viin neid veel,
Kuni väsin’d pead ma nõutult
Külma hauda heidan teel. –
(A. Daniel?)
Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.
Laul Heine järele
Siin on see muinasjutu mets,
Kus lehkavad pärnapuu õied,
Mu meeli nõidub salaväel
Kuu imeline läige.
Ma kõndisin. Kui kõnd’sin ma
Heal kõlas üleval kõrges,
Seal ööpik laulab armudest
Ja armastuse valust.
Ta laulab armust, valudest
Ja pisaraist ja naerust.
Ta hõiskab nii kurvalt, tall kurtes nii lust,
Et unund unenäud ärk’vad.
Ma kõndisin. Kui kõndsin ma,
Seal nägin: ees mul seisab
Üks loss seal vaba välja peal,
Ja tornid kõrgesse tõusvad.
Kõik aknad on kinni, igal pool
On vaikus ja leinamine;
Mull näis, kui elaks vaikne surm
Siin tühja seinte vahel.
Seal värava ees seisis svinks,
Üks hirmu ja lustide kaksik,
Kui lõvil on keha ja käpad tall,
Kui naisel ta pea ja rinnad.
Üks ilus naine! Valge pilk,
See kärsituist himudest sõna,
Ta tummad huuled võlvisid end
Ja nende peal naeratus mängis.
Ööpik see laulis nii magusast’,
Ei jõudnud ma vastu seista
Kui suudlesin armast näukest,
Siis oli ta minuga otsas.
See marmori kuju, ta elavaks sai,
Külm kivi, see tasaselt õhkus,
Mu musude tuliseid leekisid jõi
Ta januga ja ahnelt.
Ta jõi, et hing mull kinni jäi,
Ja viimati, armastusjoobnult
Mind kaelustas ta ja teha mull
Ta lõvi küüntega pures.
Kui magus see valu, kui õnnis see piin!
Ilmmõetmata õntsus nagu valu,
Kuis suudlemine mind õndsaks teeb,
Nii haavavad koledalt küüned.
Ja ööpik laulis: “Ilus svinks!”
Oh arm, mis piab see tähendama,
Et surma piinaga ühendad sa
Kõik oma magususe.
Oh ilus svinks, oh seleta mull’
See mõistatus imeline,
Ma olen ta üle mõtelnud
Ju mitu tuhat aasta.
Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 36.
Ära siit!
(Heine järele.)
Mustad kuued, siidi sukad
Valged, viisakad manshetid,
Pehmed kõned, meelitused,
Oh kui neil ka südant oleks!
Südant rinnus, armastust ka,
Sooja armu südametes!
Oh, mind tapvad nende laulud
Välja mõeldud armu valust.
Mägedelle tahan minna
Kussa seisvad vagad onnid,
Kussa rind mull hingab lahkelt,
Kussa käivad vabad tuuled.
Mägedelle tahan minna,
Kussa tõusvad mustad kuued,
Oja vulin, linnud laulvad,
Uhked pilved jahti piavad.
Jumalaga, uhked saalid,
Uhked herrad, uhked prouad!
Mägedelle tahan minna,
Naerdes sealt Te’ peale vaata.
Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 33.
Unenägu IV
H. Heini järele.
Ma nägin unes päkapiku mehe,
Käis karkudel, samm küünra laiune,
Tall puhas pesu, riie peenike,
Seest aga oli porine kõik ehe.
Sest oli pöörane ja kõlbas vähe,
Kuid väljaspidi tore mehike,
Ta kiitles üle julgustükkide
Ja avaldas neid päris kuke pähä.
“Kas tead, kes see on? Eks vaata siis!”
Ning unejumal kavalast mind viis,
Ja pildipeeglis ilmus mulle vari:
Seal altari ees seisab mehike.
Mu armas neid “Jah!” ütleb temale
Ja “Aamen!” karjub naerdes tondi kari.
24. Juunil.
Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.
Unenägu III
H. Heini järele.
Kord unenäus nägin enese
Ma piduvrakis, siidi vesti sees,
Manshetid käel, kui oleks pulmad ees
Ja minu kõrval magus armuke.
Ma küsin talt: “Kas mõrsja olete?
So oh, noh, soovin õnne!” ütlen kumardes,
Kuid külm ja uhke sõna vaevalt libisedes
Mu kuivand kurgust kerkis keelele.
Ja armukese silmist ojadena
Seal pisaraid nii voolas kibedaste,
Et nendes kadus neiu, õrn ja kena.
Oh sinisilmad, armastuse läte,
Mind päeval petate nii sagedaste
Ja uneski – ja siiski vangistate…
3. Aprillil.
Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.
Unenägu II
H. Heini järele.
Kord suhkru huuled kibe kõnega
Ja uhked lokid, mirdid ja reseeda
Ja armastus mind võisid vaimustada
Ja kurvad laulud kurva viisiga.
Need unejutud ammu kahvatanud
Ja iga tuule alla kannetud,
Ning ainult, mis ma riimi valanud,
On mulle jäädvaks päranduseks saanud.
Sa jäid, mu vaene laul, kau sina ka
Ja otsi kadund õhu kuju taga,
Ning kui Sa leiad, seisa pilguks vaga
Ja õhu voolus teda tervita.
3. Aprillil.
Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 31.
Unenägu I
H. Heini järele.
Pilt õrn ja hirmus oli see,
Mis tudus uni silmale,
Veel nüüdki ehmatuse sees
Mul veri tardus südames.
Ma aias imeilusas
End nägin rõõmul kõndimas,
Seal lilled õrnad hellaste
Pead painutavad minule.
Seal armastusest otsadel
Nii õrnalt laulis linnukeel;
Kuldkiirtes päike punetas;
Kuldehtes õied õitsemas.
Õhk lõhnab õitest armsaste,
Nii tasa puhub tuuleke;
Kui mõrsja pulma ehte sees
Kõik loodus juubeldas mu ees.
Kesk lilleaeda silman ma
Seal selge marmorhallika;
Ja hallikal on ilus neid,
Ta peseb riideid linaseid.
Kuldjuukseline sinisilm,
Ta naeratuses õnneilm.
Ma vaatan, mulle näitab ta
Nii tuttav, siiski tundmata.
Mu ilus neid, ta ruttab vist,
Seal juures laulab imelist:
“Voola, voola veeke!
Pese puhtaks linake!”
Ma lähenen end vallatul’
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imeilus, magus neid,
Kell’ pesed riideid linaseid?”
Ta kärmelt: “Ennast valmista!
Su surnulina pesen ma!”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike. —
Uus pilt mull’ ilmus silma ees:
Ma paksus metsas, põlises.
Seal taeva tõstsid latvu puud,
Ma vaatasin, neist vaimustud.
Kuid kuule! kajab tume heal,
Kui kauged kirve löögid seal;
Ma ruttan läbi põesaste
Ja tulen vaba väljale.
Kest haljast platsi üksindu
Seal kasvis vägev tammepuu.
Näe, imeneid, seal jälle ta,
Ta raiub tamme kirvega.
Hoop hoobi järel kiireste,
Laul kõlab, välgub kirveke:
“Haljas raud, terav raud!
Tee mull’ kiirest kirstu laud!”
Ma lähenen end vallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imemagus neiuke,
Kell’ valmistad see kirstuke?”
Ta kärmelt: “Aeg on kasin mull,
Ma raiun surnukirstu sull!”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike.
Nüüd ilmus viirastuse sees
Lai, kõrbeline nõmm mu ees
See oli ime vaadata
Ja täitis sala-hirmuga.
Kui alles mõttes seisin seal,
Üht valget silman nõmme peal.
Ma sinna poole kiireste:
Näe, end’ne ilus neiuke.
Tad valged riided ehivad.
Ta kaevab labidaga maad.
Ma vaevalt julgen vaadata:
Neid ilus, kuid nii hirmus ka.
Mu ilus neid, ta jällegi
Seal laulab imeviisisi:
“Labidake, terav raud,
Kaeva lai ja sügav haud!”
Ma lähenen end vallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Mu ilus neid, Sind palun ma,
Mis tarvis hauda kaevad Sa?”
Ta kärmelt: “Haua sügava,
See sinu tarvis kaevan ma.”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Külm haud end avas minule.
Ma vaatsin hauda minu ees,
Mul veri tardus südames.
Ma langen hirmsa hauasse
Ja… ärkan unest valvsile.
2. aprillil.
Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 30-31.
Kui lahkuvad
Heine järele M. Pukits.
Kui lahkuvad kaks hinge
Siis kätt nad annavad
Ja palju, palju nutvad
Ja valus õhkavad.
Ei meie nutnud mitte,
Ei õhkand valusalt, –
Meil pisarad ja õhked
Need tulid hiljemalt.
Olevik nr. 41, 12. oktoober 1892, lk 845.
Mu pisaraist…
Heine järele M. Pukits.
Mu pisaraist mulla põues
Saab kasvama lillede loor
Ja minu õhkedest sigib
Suur künnilindude koor.
Ja kui sa mind armastad, kallim,
Need lilled saad omale siis;
Ja sinu akna all hüüdma
Peab künnilindude viis.
Olevik nr. 39, 28. september 1892, lk 807.