Mine! Nüid mu nõuu tead,
Tarvita su noorusaega,
Õpi targem olema,
Õnne vankumata vaega
Ja (?) kaaluda ei saa:
Vajuma või tõusma pead,
Valitsema, võitu saama,
Teenima ja kautama
Hõiskama või kanda valu,
Sell või alas olema.
Goethe järele K.
Sakala nr 18, 4. mai 1894, lk 2.
Schuhmacher’i mõttel M. Kampann.
Tee ääres seisab vana rist
Kuld õhtu päikse käes,
Tad armastus ja palvus vist
Tein’d templiks usuväes.
Sest leinaja, kel’ hinges piin,
Ta najal kaebdust teeb,
Ja mõni kurb hing ütleb siin,
Mis lootus temas keeb.
Ja mõnda pärga lilledest
Toob vaga rändaja,
Siin pisart valab silmaveest
Siit troosti leiab ta.
Oh rändaja, kui mööda lä’ed,
Ma tulgu meelde sul,
Ja närtsimas mu pärga näed,
Kuid usk ei kõigu mul!
Sakala nr 8, 23. veebruar 1894, lk 2.
(Lermantov’i järele.)
Kinni kaetud silmadega joome
Meie kuldsest elu-karikast,
Tema kuldseid ääri märjaks teeme
Silma pisar’tega sagedast’.
Aga kui meil viimaks katte langeb
Enne surma ära silmadelt,
Ja kui üheks katega meilt läheb
Kõik, mis eksita’nd meid õigelt teelt —
Siis me’ alles näeme, et on olnud
Tühi kuldne elu-karikas,
Et ta mitte meie oma ‘polnud,
Et ta jook oln’d — pettav kujutus.
C. P—lk.
Saarlane nr 50, 13. detsember 1894, lk 2.
(Das Veilchen.)
Sinilill ilusast õitseb,
Kevadel kenamal a’al,
Magusast, magusast lõhnab
Aedades, aasade pääl.
Ehk ta küll ilusaks õitseb,
Siisgi nii alandlik ta:
Lehtede alla end peidab,
Vaevalt t’a leida võid sa.
Kui ehk sull’ elu teel tähtsust
Osaks on annetud ka,
Põlga niisama siis uhkust,
Alandlik ole ka sa.
C. P—lk.
Saarlane nr 45, 8. november 1894, lk 2.
Elu meri — igavest mäslev,
Hiilgav — võimuses himmude meri
Mis lõpmata nii ligitõmbav? —
Mida peidab su põhjuse vari. —
Su kõrgemeelsed — külmad laened,
Mis võimus hiilgavad himmude vool —
Neis hukka saavad auusad meeled
Ka süüta südamed — eksituse teel. —
Lermantov’i järele A. Kuldsaar.
Saarlane nr 36, 6. september 1894, lk 2.
On vainu äärel kõrtsike,
Sääl elab ilus naeseke.
Must juuks kui öö ja silm täis tuld,
Rind punnil, keha sirge kuld.
Kuid kahju, ilu rikub tal:
Riid roosi-suul, uss keele all
Kui tuleb koju, tülitseb,
Lööb, keda saab, ja kära teeb.
Mees istub nurgas hirmu täis:
Kord läbi maja sõna käis.
“Tatar tuleb!”
Siis rahval hirm, nutt, jooks ja peit
Kuid väljas ilus kõrtsi-eit,
Ei karda tema ial meest
Ei jookse tatarlase eest.
Ja tugev tatar tuleb nüüd,
Tal tuli silmas, hinges püüd
Ja himu saada ilus’t naist,
Ta kargab ligi, haarab teist,
Ja niudest näpsab naesek’se
Ta juurde hobu seljale.
Mees kurblik, ilus naene läeb!
Ta siis veel teda röövlil näeb.
Kui naene kaob kauguses
Mees ohkab leina silmavees.
“Vaene tatar!”
Ungari keelest Karoly Kisfaludy jär. K. A. H.
Postimees nr 276, 15. detsember 1894, lk 2.
Vaat’, orukese äärel,
Sääl küla otsa teel.
Kaks lauljat elab lõbul
Kel väga üks on meel.
Hall ööpik, esimene.
Meel kurblik, elu karm:
Talt ilu ära riisus
Kord armastuse harm.
See teine, see on lõo.
Kes maani alandlik,
Tal tolmu karva riie,
Ja toaks võsadik.
Kui aga laulu löövad
Kord lõo, ööpik, hell.
Üks taeva poole tõusest
Ja teine lehtedel:
Siis nõidlik iluheli
Teeb välja elusaks,
Ja taevastgi siis langeb
Tilk rõõmu pisaraks.
Ungari keelest Garaj järele K. A. H.
Postimees nr 271, 9. detsember 1894, lk 2.
(H. Heine järele.)
Kui oled sa mu naesuke,
Sull’ kauni põlve loon.
Me õnnerikka kodusse
Ma lõbu rohkest’ toon.
Ja kui sa tapled, tõreled,
Kõik tahan kannata’.
Ei kiida sa aga mu salmisid,
Siis lasen end lahuta!
A. F. Kaljuvald.
Postimees nr 230, 18. oktoober 1894, lk 2.
(O. v. Redwitzi järele.)
Sa kaste-tilk, kui vaatlen sind,
Mul pisar ilmub pilgussa
Kuis armastad sa lillekest,
Nii tahan üks kord armasta.
Küll lahutab sind päeva a’al
Su armsast päik’se palavus.
Kuid õhtul jälle ilmud sa.
See on tõest’ truuim armastus.
Kui sureb kallim päik’se käes,
Sa sured ta’ga rõõmsaste!
Ma vaatlen sind ja mõtlen siis,
Kui õnnis surm võib olla see!
Postimees nr 193, 3. september 1894, lk 2.
Tõest’ õied viimsed armsamad
On mõnel südamel
Kui kevadel, kus õitsevad
Nad hulgal põldudel.
Nad trööstivad, kui südame
Sul sulab valu sund. –
Kord nägemisest parem ka
On lahkumine tund! –
Puschkini j. H. Narusberg.
Postimees nr 154, 16. juuli 1894, lk 2.
Süda, sa pead jõudma kanda,
Mis ju ammu teadsid sa;
Sa pead jõudma äraanda
Kallima sult valuga!
Lahkumine mõlgub meeles
Õhtul, öösel, hommikul;
Kurbtus meeles, kurbtus keeles
Rõhub igal viivikul.
Kuis küll jõuad maha matta
Armastust nii leekivat?
Kuis küll jõuad kaugel jätta
Õnne-aega hiilgavat?
Huuled kõrgelt ühinevad
Lahkumise musule,
Silmad nutul pisarnevad –
Koorm jääb siisgi hingele!
Miks sa rääkida veel katsud,
Keel on sul ju sõnata –
Süda, miks nii valjult tuksud
Süda, miks ei lõhke sa?
Robert Prutzi järele vabalt F. Karlson.
Postimees nr 100, 10. mai 1894, lk 2.
Kas oled metsas käinud,
Kui sala kohiseb?
Kas argset hirve näinud,
Kui su eest põgeneb?
Kas oled metsas käinud,
Sa vara hommikul?
Ja päikse ilu näinud,
Kui tõuseb tammikul?
Kas oled aru saanud
Ta ime-värvidest
Ja kas ka aru saanud
Ta sala viisidest? –
Oh süda, kui ilm vannet
Ei pea, mis luband ta,
Arm truudust taeva annet,
Saab kurjast pruukima:
Siis hüüab metsast: “Tule,
“Siit rahu leiad sa,
“Mu vaikne kohin sulle
“Võib tröösti pakkuda!”
Moritz Horn’i järele Elli.
Postimees nr 86, 22. aprill 1894.
Kord mesilane korjas
Mett roosi õie pealt.
Ja äkitselt sääl kuuldi
Üht ciljatavat häält:
“Oh ema! mina suren!
Mind pistis madu nõel!
Just päris veike madu
See mesilane õel!”
“Oh, ära sellepärast,
Mu laps, nii pahanda,
Sest ega see su valu
Ei või ju vahenda.
Vaid mõtle, et ka Sinul
Aeg seisab alles eel.
Kus teistel rasket valu
Toob Sinu surmav nool.”
orshanini järele vabalt H. Narusberg.
Postimees nr 70, 30. märts 1894, lk 2.
Oh õhtu-kell, oh õhtu-kell,
Kui palju helil juttu sel
Küll armsast ajast, noorusest
Ju kodust, häältest pehmetest.
Need rõõmsad viivad mööda läin’d,
Ja mõni hing, mis rõõmu näin’d,
On hauda langen’d ilma päält,
Ei enam kuule kella häält.
Nii saab, kui hauda läinud ma,
Kell edasi veel hüüdma ka,
Ja teised lauljad helidel
Sind kiidavad, oh õhtu-kell!
Thomas Moore järel
Inglise keelest ü. t. K. A. H.
Posttimees nr 61, 18. märts 1894, lk 2.
Ärka, ilus lill!
Hommikusel a’al
Imestame vaatel
Sinu sündmist maal!
Öitse, ilus lill!
Päev sind armastab,
Tuul ja õhk sind otsib,
Öö sind kaisutleb!
Närtsi, ilus lill!
Silm tee kinni sa!
Sinu ilu nähtud:
Aeg on uinuda!
Sure, ilus lill!
Päike looja läind.
Hirm ja piin on mööda:
Oma töö sa teind!
Ei sul enam ilu
Päeva käigust saa.
Juba õhtu vilu,
Elu lõpeb ka!
Barry Cornwall’i järele
Inglise keelest ü. t. K. A. H.
Postimees nr 59, 16. märts 1894, lk 2.
Kuldsepp, kas sa tunned
Seda sõrmust ka?
“Tunnen kulla herra,
“Tegin ise ta.
“Meeles on mul selgest
“Kellele ta sai:
“Neiu nõidlik, kena,
“Kes su mõrsjaks jäi.”
Iah, ta oli kena!
Aga rutuste
— Kui sain omaks tema —
Murdis truuduse!
Et ei kõlband sõrmus
Tema käele.
Nüüd ma otsin paika
Vaese ehtele:
Sõber, sellest kullast
Vala kuulike,
Mida saadan püssist
Omal südamel.
Petöfi järele
Postimees nr 50, 4. märts 1894, lk 3.
Uhlandi järele M. Kiisk.
“MIs äratas mu unest mind
Nii magus, mahe hääl?
Oh ema, vaat’, kes väljas veel
Nii hilja laulab sääl?”
“”Ei kuulda, näha midagi,
Oh uinu hellaste!
Ei nüüd vist laulma tule ju
Sul keegi, kallike!””
Olevik nr 52, 24. detsember 1894, lk 1133.
(Saksa lauliku Th. Körneri laul, mida ta pärast lahingit sõjaplatsil, kuhu ta ennast arvas surevat, on luuletanud.)
Jaan Parv.
Haav valutab, ju sinised on huuled; –
Mu veri tardub, meeled segi läevad;
Siin lõpevad mu noored elupäevad –
Nii kui sa tahad, Jumal, kes mind kuuled!
Mu lõbusamad lapsepõlve luuled –
Nüüd ainult noorusunenäoks nad jäävad!
Kuid mis mu silmad kõrgemalt siit näevad,
Ei seda pikka laial’ surma tuuled!
Ja mis ju siin kui pühadust ma tundsin,
Mis juba noorelt põuepõhjas kandsin,
Üks kõik, mis talle aga nimeks andsin, –
See hiilgab nüüd mu ees nii selgel läigil
Ja juhib mind mu lahkumise käigil
Siit ülesse, kus rahupaik on kõigil.
Olevik nr. 17, 25. aprill 1894, lk 389
George Baron Duherne laul. L. E. [?] tõlge 1873.
Kõik ilma ilu annaks ma,
Mis näinud olen elu a’al,
Kui kord veel võiksin viibida
Ja nutta ema rinna na’al.
Sääl minu armas rahukoht,
Kust sain ma nõu ja kinnitust,
Kui ähvardas mind hädaoht,
Ka leidnud majast toetust.
Nüüd tihti seisan pisaral
Ma unes ema kalmu ees:
Kord on see lume vaiba all,
Kord jälle õitsva õite sees.
Kuid ikka pean mõtlema:
Ei ema või ma unusta’,
Kõik eluõnne annaks ma,
Kui saaks ta juures puhata.
Olevik nr. 17, 25. aprill 1894, lk 389.
A. v. Chamisso järele G. Õis.
Mõis mäel on lusti ja lõbu sees,
Sest praegu seal pulmapidu on ees;
Kõik hõiskavad õnnel, puhumas pill,
Kuid mõrsja on nukker kui närtsind lill.
Ta närtsinud sellel’, kes meeles tal veel,
Kuid pole ta peigmees siin pulma teel:
All kõrtsis istub ta hulga ees
Ja viiulit mängib müra sees!
Ta mängib ja pää läheb halliks tal,
Kõik keeled katkevad kärinal,
Ka viiul viimati kukub käest.
Ehk hoiab küll kinni kõigest väelt …
Küll kole, kui nõnda tuleb surm,
Kui süda on soe ja nooruses nurm:
Ei suuda seda siin vaadata ma,
Või muidu vast arust jään ilma ka. –
Miks sõbrad sõrmega näitate mind!
Oh hoia Issand, ma palun sind,
Et mõistust ei kaotaks ma elu sees;
Ole ise ka vaene mängumees!
Olevik nr. 15, 11. aprill 1894, lk 348.
Heine järele J. Parv.
Ma tuikusin tumedas mõttes
Su inglike pildi ees;
Mul oli kui oleksin elu
Veel leidnus su silmade sees.
Su huulede ümber nii armsalt
Õrn naeratus lehvivat näis:
Su silmad, need oleksid läinud
Kui kurbtuse pisaraid täis …
Mu silmi ka pisarad tulid
Ja voolasid valuga –
Ei uskuda siisgi ma suuda,
Et olen Sind kaotand ma!
Olevik nr. 13, 28. märts 1894, lk 303.
F. Bodenstedti järele G. Õis.
All aias õhkas õitsilind
Ja kaebas kurvalt ühtelugu:
Mis aitab see, et meie sugu
Võib lahkelt laulda võsa vilus,
Niikaua kui me põu ja pugu
Ei ehi, lehi lille-ilus!
Õis jälle õhkas peenra pääl
Ja kaebas kurvalt igal ajal:
Mis aitab see, et rõõmsal rajal
Ma ehin, lehin lille-ilus,
Niikaua kui ma kaunil kajal
Ei vilista või võsa vilus!
Neid luuletaja lepitas.
Ta lausus: leina pole vaja!
Ta oma laulus linnukaja
Ning lillelehti ühte pandis:
Ja iga maja, iga raja
Tall’ tuhatkordset kiitust kandis.
Olevik nr. 10, 7. märts 1894, lk 231.
Kurt Mülleri saksakeelne laul K. E. Sööt’i tõlkes.
Oh mu vaene ema, ära nuta,
Kuuled minult halva sõnume ….
Kõigist haavadest, mis sulle löönud,
Peab olema see viimane.
Oh mind hukka mõistavad mu sõbrad,
Sõbrad eksitaval eluteel ….
Ainult kaks, mu ema ja mu Jumal,
Nemad annavad mull’ andeks veel.
Olevik nr. 7, 14. veebruar 1894, lk 159.
Petöfi järele M. Pukits.
Kallikene, sina räägid
Palju minu häädusest, –
Minu häädus aga võrsub
Välja sinu südamest.
Maapind kannab kaunist vilja,
Kuid kas oma jõuuga? –
Ühtgi kõrt ei või ta kanda,
Kui ei päike naerata.
Olevik nr. 6, 7. veebruar 1894, lk 136.
Rudolf Löwensteini järele.
Kust sain ma seda uhket jõudu,
Kui minu rinnal olid Sa,
Mis siis mu hingest läbi lehvis
Nii taevaliku väega?
Kui örnaks musuks vajusivad
Meil huuled kokku värinal,
Siis tundma arvasin, et nagu
Maa põhi köiguks meie all.
Sa kohkusid, mind tõrelesid,
Mu palg löi häbist punama:
End armastada lubad ikka.
Kuid kahjuks – mitte suudelda!
Märt.
Linda nr. 41, 14. oktoober 1894, lk 655.