Saphiri järele J. Parv.

Kuda armusalmikest
Oleks kerge teha?
Ei ma tea isegi,
Pole jäänud päha.

Oodake, kui armutusk
Asub südamesse,
Kuni kõige pimem öö
Kipub rindadesse;

Kuni viimaks lootusgi
Kaob jälgedeta,
Kuni elu hiilgekülg
Kustub hiilguseta.

Pugege kui ööpik siis
Pimeduse põue;
Torkva okaspõõsasse,
Ämaruse õue.

Haigest rinnast hoovake
Verd siis lauludesse!
Küll see hallik voolab siis
Iga südamesse.

Sest et ainult tumedas
Näete vikerkaari.
Sest et lõhkend pragudes
Leida vett nii klaari!

2.

Armastusel on üks õde
Igatsus, nii hella lind.
Armastusel on üks tütar
Lootus, kes ei jäta sind.

On end arm ta õe kaenlas
Väljanutnud vaiksesti,
Tuleb lootus linnutiivul
Troosti tooma rohkesti.

Minu armuke on surnud
Lootus, kes mu troostijaks;
Õed mõlemad nüüd nutvad,
Nutvad endid pimedaks …

Linda nr. 49, 15. detsember 1895, lk 788.

Sa olid nagu M ä r t s i kuu
Kui tuttavaks me saime
Nii külm, nii kalg, nii kahvatu
Et kurvalt vaiki jäime.

Siis olid jälle kui A p r i l,
Kord tume ja kord selge:
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord valge!

Nüüd ole M a i! Pung puhkeneb,
Öis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd armul ka on mahti.

Tõlkinud J. Parv.

Linda nr. 18, 18. mai 1896, lk 279

Tõlkinud J. Parv.

Oh öö, oh vaikne öö,
Nii magust rahu täis,
Su vili magamine,
Ja uni sinu õis!

Sa tüve ümber hinged
On vaikselt magamas;
Su ladva läbi tähed,
Kui vahid valvamas.

Kui täht su okste läbi,
Ma tahaks särada
Ja tema nägu näha,
Kui unes uinub ta.

Kui täht ma langeks taevast,
Öö pime piirisse
Ja kustuks tema ette,
Kui ärkab ülesse!

2.

Ma armastust ei palu
Su ees nii hingeväest,
Üht üsna väikest asja
Ma palun sinu käest.

Roos rinnast kingi teisel
Väärt teda pole ma:
Ja oma juuksepalmik
Kel’ tahad, anna sa.

Su naeratus, nii magus!
Su käsi, väikene,
Su süda, musud, vanne, –
Kõik anna teisele!

Sa teisele, kes parem,
Kõik mis on, anneta,
Kuid mulle ja mu armul,
Üks pisar kingi sa.

Linda nr. 15, 25. aprill 1896, lk 216.