Unenägu

(Lermontowi järel.)

Ma lamasin wist Dagestani kalju pinnal,
Kus päike paistis wäga palawast’;
Seal auras sügaw haaw siis minu rinnal
Ja ikka tilkus weri maha tast.

Nii lamasin ma üksi wõeral rajal,
Ja mustad kaljud ümberringi teal,
Mis tulikuumad lõuna paiste ajal —
Ma magasin, kui surnud seal.

Ma nägin und, et küinla tule walgel
Üht pidu peeti kaugel kodumaal.
Seal mõni uhke neid, kell puna palgel,
Ka naljatades mõtles minu peal’.

Ja kuna teised tihti nalja tegid
Ja rõemsalt siia, sinna käisiwad,
Üht kurwalt istuwat seal nemad nägid,
Ja õhkades ta rinda tõusewat.

Ta nägi waimus kaugel kalju pinnal
Üht surnu keha kuuma liiwa peal,
Weel auras sügaw haaw seal tema rinnal —
Ah, tuttaw oli tall see surnu seal.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 40.