Prohwet

M. J. Lermontowi laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Sest aast, kui Igawene-Waim
Mind prohwetiks on pannud ilmas,
Mul näha, kuulda: kurjus, laim;
Luen hõelust inimeste silmas.

Ma armastuse õnnistust
Ja tõe walgust kiitma tõtsin —
Kuid ligimistelt mõnitust
Ja kiwi hoopa wastu wõtsin.

Pea peale tuha puistasin
Ja läksin ära laiast linnast:
Ma kõrbe peale astusin,
Kus Looja armust toidan ennast.

Siin kõrbe peal mind mõistab ilm,
Ja Igawese tahtmist täidab;
Siin iga täht, et hiilgel silm,
Mu kõnet kuulatawat näitab.

Kui aga läbi linna weel
Mind wäsind jalad käigil kandwad,
Siis wanemad, kes waatwad teel,
Nii lastel naerdes teada andwad:

“Et waatke, seal on näitus teil,
Kes uhkuse eest kannab häbi:
Hull tahtis tõendada meil,
Et Jumal räägib tema läbi

Et waatke lapsed otsa tal:
Kuis kahwatand ta kõnnib wäljas,
Kuis katkend räbalad tal seljas,
Kuis on ta põlastuse all.”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.