poola luule,autor määratlemata (poola),Andres Rennit,1892,Postimees

Ettevaatus

Ojas hoovas vaikne vesi,
Kaldal kauni neiu käsi
Õrnaist õitest pärga punus.
Hellal häälel suu tal sõnus:

“Kallim, kaugelt, sõua, jõua,
Siit sest lahkest lainest juua
Kosutust saab kuivan’d suule,
Magusaks teeb musu huule.”

“”Kesse teab, ehk see ei lähe,
Mul kui hirm ta eest on vähe!””
Varjult vastuseks tal tuli,
Igatsetud säälgi oli. —

“Kudas? Miks ei sina julge?
Ojake ju hõbe-selge,
Ei või sünnitada paha
Ega mingit kahju teha!”

“”Selge küll ja värske, hea,
Aga siisgi — mine tea:
Kui su silm ta sisse vaatis,
Va’st ka nõidus’-väge saatis.””

Poola laul, vabalt eest. Julie.

Postimees nr 43, 21. veebruar 1892, lk 3.

Ernst Heinrich Pfeilschmidt,Anna Blumenfeldt,1891,Postimees

Mis on maailm?

Mis on maailm? mis on elu?
Ta silmapilk, kõik tume ees.
Ta kitsas org, öö katab ilu
Ja põrmupoeg on ränd’mas sees.
Ta rändab, saatjaks vaevad, mured
Ja kord tall’ jõuab kätte tund —
Kus hüüab hääl: Nüüd sina sured,
Ja kalmu all näed viimist und.

Oh olgu pääle org ööpime
Ja hirmutagu pilvesalk,
Ja  võtku mured noorusjume
Ja olgu laim hää püüde palk.
Ei lõhke sellest sinu süda,
Kui kindel toetus-tugi käes —
U s k  aitab sind kõik wõita seda,
Ei ial kartust sul’ ses väes.

Ernst Pfeilschmidt’i järele –a –dt.

Postimees nr 41, 9. aprill 1891, lk 2.

saksa luule,Heinrich Heine,Anna Haava,1888,Postimees

Ma nutsin unes

(H. Heine järele)

Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et surnud ju sa.
Ma ärkasin üles, ja pisar
Mul veeres palgelta.

Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et vihkad sa mind.
Ma ärkasin üles, ja kaua
Veel nutsin, ma õnnetu lind.

Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et armas ma sul.
Ma ärkasin üles, ja ikka
Veel pisarad laugella mul.

Anna Haavakivi.

Postimees nr 38, 29. märts 1888, lk 3.

saksa luule,Heinrich Heine,Gustav Wulff,1889,Postimees

Laulud

I.

Su püha palet nägin ma
Kord ime-ilus unessa,
Ta oli armas, hellagi,
Kuid kahvatand ja valge nii.

Ja üksi punetas veel huul,
Kuid seegi närtsis surmasuul
Ning taevatuli kustuska,
Mis säras süüta silmista.

II.

Ei mina pahanda, kui süda lõhkeb ka,
Mu kadun’d arm, ei mina pahanda.
Ehk sa küll särad kallis kivides,
Kuid pime pilkane su südames.

Ma seda tean. Sind nägin unes ma,
Ja nägin ööd, mis sinu hingessa,
Ja nägin madu, mis sööb südant ju.
Ma nägin arm, kuis oled õnnetu.

H. Heine järele G. Õis.

Postimees nr 37, 1. aprill 1889, lk 2.

ainetel (lähteteksti viiteta),J. N.,1897,Postimees

Suurustus

Kärbes istus härja sarvel,
Tuli põllult temaga,
Vastulendval’ parmuparvel’
Hakkas uhkelt rääkima:

“Teie laisad verekaanid
Aega muidu viidate.
Minul hoopis teised plaanid —
Töölt ma tulen, virgake.

“Mis sul tööks siis?” ütles ruttu
Parmukari kärbsele,
Kes ka kohe algas juttu:
“Põllul meie kündsime!”

Ainetel J. N.

Postimees nr 36, 13. veebruar 1897.

Albrecht von Haller,Gustav Wulff,1887,Postimees

Kukk, tuvid ja kull

A. von Halleri järele ümber teinud G. Õiis.

Kord tuvikesed sõivad õues teri;
Sääl tuli tore kukk ja vägivallaga
Ta kihutas kõik kohe minema.
Kuid tuvidel läeb keema vaga veri:
Nad võt’vad nõuuks, tall’ kätte tasuda,
Ja kulli kutsuvad, kes lendaks üle õue.
See tuleb; täidetud on tuvikeste nõue:
Kukk langeb ohvriks kulli küüntele;
Sest kahjurõõmust põksub tuide põue,
Kuid kohe kärgatab ka nende üle kõue:
Kull nad ka nahka paneb nopeste!

Siin rahvastel, kes oma kasu pärast
Veel täidetud on kadeduse kärast,
Nii ehmatav ja õige õpetus:
Eks parem pole väikest kahju kanda,
Kui asju sinna õiendada anda,
Kust mõlemil võib tulla lõpetus?

Postimees nr 32, 1. august 1887, lk 3.

saksa luule,Heinrich Heine,Hendrik Narusberg,1893,Postimees

Naesele

Ära karda, kallis süda,
Üsna julge ole siin!
Ei meid puutu üksgi häda,
Ei meid varitse siin piin.

Et ei vargad tuppa pääse,
Ukse ette riivi säen. —
Ei muud õnnetust Sull’ lase
Juhtuda, seks valvel jäen.

Et ei tulekahju tuleks,
Lambi ära kustutan.
Et ei tormi kuulda oleks,
Vaikset und Sul soovitan.

Armas naene, see eest luba
Kätt Su ümber panna, nii!…
Oh kuis on me väike tuba
Nõnda armas ometi!…

H. Heine järele H. Narusberg.

Postimees nr 31, 8. veebruar 1893, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Jakob Johanson-Pärna,1891,Postimees

Слонь и Моська

(Басня Крылова)

Kord maanteed mööda astus E l e v a n t.
Vist näitusele läks, sest teada ammu,
Et suured loomad meie maal
On harukordsed asjad —
Ta ümber vahtijate hulgad.
Sääl korraga,  k u i   v õ e t u d   m a a s t.
Neil’ juhtis vastu  M o s’ k a.
Kui Elevanti märkas ta,
Siis kohe pääle kippuma:
Haugub, kiunub kangesti,
Ja otsib tüli vägisi.
“Sa sõber, jäta tühi ups,
Teed endal ainult häbi,” —
Tad manitseb ta naaber Mops,
“Kas sinu suur meestel jõud
On Elevanti kimbuta?
Ka kärisemas sinu hääl,
Ja Elevant see sammub sääl,
Ei hooli sinu haugust ta.”
“Mis rumal sa!” — tal vastu Mos’ka:
“Eks see just mind ei vahvusta,
Et ilma jõuu katsmata
Võin saada kuulsaks ma;
Kõik koerad saavad ütlema:
Küll on suur jõud sel meie Mos’kal,
Või Elevanti haugub ta!”

Sõna-sõnalt ümber pannud
J. Johanson-Pärna.

Postimees nr 29, 9. märts 1891, lk 2.

vene luule,Aleksandr Puškin,Hendrik Narusberg,1893,Postimees

Taline tee

Läbi laenetava udu
Paistab kurvalt hõbe-kuu,
Valget heli kallab alla
Tema kahvatanud suu…

Talve teel, nii pikal, külmal
Saan on nobe lendamas,
Kellukene ühel toonil
Leina-laulu helistas.

Miks see reisimees nii ajab
Mis ta laulust kuulda sääl?
Kord ta hüüab lausa rõõmul,
Kord, kui kõlaks kaebehääl…

Igavus ta mõtteid saadab
Armsa juurde kaugele,
Kes tad juba ootab kodus,
Et ei und saa laugele..

A. Puschkiini j. Narusberg.

Postimees nr 28, 4. veebruar 1893, lk 2.

saksa luule,Friedrich Schiller,Jaan Leppik,1892,Postimees

Mõistatus

(Laev.)

Kui lind on ta ja kotkakiirelt
Näis teda reisil rändavat;
Kui kala ta ja laente piirelt
Ei leita looma suuremat;
On elevant ta, kessee seljal
Teel kannab kõrgeid tornisid;
Kui roomaja ta lagel väljal,
Nii liigutub ta jalgasid,
Ja kui ta oma rauda-hambal
Vast sügavale hammustas,
Siis seisab ta kui kütkes sambal,
On tormi vastu tõrjumas.

Schilleri järele J. Leppik.

Postimees nr 27, 3. veebruar 1892, lk 2.

saksa luule,Emanuel Geibel,Elise Aun,1888,Postimees

Suve ööl

Geibeli järele.

Lille lehk, öö vaik ja vilu.
Tähed hiilgvad taeva teel.
Vaimustab mind nende ilu
Nõnda, nagu enne veel?

Metsapiigad meelitsedes
Hellakeste hüüdvad mind.
Ei neil kulda keelitsedes.
Vastust enam leia rind.

Oh, ei enam kujutused
Kuldset lehvi laugele.
Pisar, lootus, igatsused.
Kõik on kadund kaugele.

Mis kord mulle magus oli
Kord kui valus kurvastus.
Läeb kui kange välgu tuli
Läbi mõtte mälestus.

Elise Aun.

Postimees nr 27, 3. märts 1888, lk 2.

kreeka luule,Peeter Jakobson,1892,Postimees

Naese ilu

Taara andis härjal sarved
Ja kabjad hobustele,
Sai jänes kerged jalad
Sai’d oimud kaladele
Ka lindudele tiivad;
Mees sai talt mõtlemist.
Mis jäi tall naestel’ anda
Veel järel? — i l u d u s.
See on ta viske-oda,
See sõjas kilbiks tall’,
Seepärast võidab rauda
Ja tuld ta iludus.

Anakreoni järele P. J.

Postimees nr 26, 1. veebruar 1892, lk 2.

vene luule,autor määratlemata (vene),Gustav Wulff,1886,Postimees

Kala ja neiu

(Vene rahvalaul.)

Seisis neiu mere ääres,
Rääkis ise-endaga:
“Vägev Jumal, õige Jumal!
Mis on ilmas merest laiem?
Mis on ilmas põllust pikem?
Mis on hobusest küll kiirem?
Mis on meest veel magusam?”
Veest tall’ kala vastutelleb:
“Oh mu neiu, noor veel mõistus!
Taevas, see on merest laiem,
Meri, see on põllust pikem,
Vaade hobusest on kiirem,
Suhkur meest veel magusam.”

Annan sulle, nägus neiuke,
Seitse mõistatust?
— Anna pääle, priske peiuke,
Mull’ või sada neid!
Mis on meitel, nägus neiuke,
Ilmast kenam,
Võsast tihem,
Metsast kõrgem,
Juurtest ilma,
Helinata,
Vastuseta,
Muutemata?
— Ilmast kenam ilus päike,
Võsast tihem taevatähti,
Metsast kõrgem kulda-kuuke;
Kivi, see on juurest ilma,
Helinata jookseb jõgi,
Vastuseta — hobu tallis,
Muutemata — Issa heldus!

Vene keelest G. Öiis.

Postimees nr 23, 31. mai 1886, lk 8.

ainetel (lähteteksti viiteta),Friedrich Karl Johann Kuhlbars,1898,Postimees

Tuvikese saamine

Vaga neiu kõndis metsas,
Otsis oma peiukest,
Eksis ära õige tee päält,
Kurtis, nuttis südamest.

Tõstis taeva poole silmad,
Hüüdis hella häälega:
“Isa, halasta mu pääle,
Eksiteele sattun’d ma!”

Hüüdis, kuni ingel tuli
Alla sulgis kuuega…
Neiu lendas mustast metsast
Välja valge tuvina.

Nii on saanud tuvikene,
Meie kaunim kodulind,
Kelle süda õrnalt õhkab,
Nagu noore neiu rind.

Ainetel Villi Andi.

Postimees nr 23, 29. jaanuar 1898, lk 3.

vene luule,Aleksandr Puškin,Gustav Wulff,1891,Postimees

Mul meeles…

(A. Puschkini järele)

Mul meeles püha silmapilku,
Sa ilmusid mull”, taevataim,
Kui kiirest’ kaduv unenägu
Kui igavene iluaim.

Veel lootuseta valun ilus
Ja elu kurja sära sees
Mul helises su hääl nii ilus,
Su hella kuju hõljus ees.

Aeg hoovas mööda marudella,
Viis end’sed mõtted endaga,
Ma unust’in su hääle hella
Ja sinu kuju kallima.

Aeg venis vangikojas mööda,
Nii piina täis, nii pime, must;
Ei õnne, armu, taevatööda,
Ei silmavett, ei vaimustust.

Ning aimas ärkamise pilku,
Sa tulid jälle, taevataim,
Kui kiirest’ kaduv õnnevilku,
Kui igavene iluaim.

Nüüd jälle vaev ja valu mööda,
Hing täis on endist igatsust,
Mul õnne, armu, taevatööda
Ja silmavett ning vaimustust.

G. Õis.

Postimees nr 23, 23. veebruar 1891, lk 2.

Ivan Aivazovski ja Ilja Repin, “Puškini hüvastijätt merega” (1877)

rumeenia luule,Carmen Sylva,Georg Eduard Luiga,1889,Postimees

Süda

Me süda on üks eeslike,
Tal on kaks kõrva pikka,
Ta on ka isemeelne loom
Ja koorma kandja ikka.

Ta kannab risti igavest’
Ja sagest’ vastu tõrgub.
Siis jookseb liiga kiiresti,
Et löökidest ju nõrgub.

Ta nahk peab paks küll olema,
Et löökidest ei lõhke.
Ja kui ta kõige rumalam,
Siis arm on suur ja rohke.

Carmen Sylva järele Miina Luha.

Postimees nr 18, 14. veebruar 1889, lk 3.

Rumeenia kuninganna Elisabeth (1843-1916), kirjanikunimega Carmen Sylva 1860. aastatel.

ungari luule,Sándor Petőfi,Johannes Parv,1888,Postimees

Puu olen ma kui sina…

Puu olen ma, kui sina tema õilme.
Kuid oled kaste sa, siis mina lilleke.
Ma olen kaste, kui sa päikse kiire,
Nii ligineme ühe loomule.

Ja kui sa neiu oled sinitaevas,
Siis olen sääl ma hiilgva tähena.
Kui sina, neiu, aga oled põrgu —
Sis lähen hukka ühes sinuga!

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 17, 9. veebruar 1888, lk 2.

140853904