Näkk

Lermontowi järele Wene keelest J. T.

Näki neiu kuu kumawa walguse käes
Ujus jõe wee woogude wäes;
Kunni kuuni ju pilduda laenete päält
Tahtis hõbetud wahtu ta säält.

Jõgi kohas ja liigutas sügawas wees
Udu pilwi, mis paistsid ta sees;
Näki neiu see laulis; ta halelik hääl
Kostis wastu jõe kallaste pääl.

Tema laulis: “Siin põhjas, kus woogude wiir,
Päewal wirwendab päikese kiir;
Kala karjad siin käiwad, kui salased wäed,
Läikwat kristallist linna siin näed.

Jõe liiwasel woodil siin waikuse sees
Magab pillirool warjatud mees,
Magab wõeramaa wägimees magusat und,
Mida saatnud on laenete sund.

Aga musu, — oh häda, ei tea, miks nii, —
Tal kümust ei ära tali wii;
Tema magab — ei sõnagi kõnele keel;
Ta ei hinga, ei ärka ka weel!…”

Nõnda laulis näkk läikiwa laenete pääl
Sala waluga haledalt sääl;
Jõgu kiigutas keereldes sügawas wees
Udu pilwi, mis paistsid ta sees.

Oleviku Lisaleht nr 44, 26. oktoober 1882, lk 2.