Luuletaja

A. S. Puschkini laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Kui pole loitnud luuletajal
Tuld hinge sees weel Apollon,
Siis alatumalt sellel ajal
Weel muresse tal murtud on.
Õrn kannel suigub seisu riigis,
Waim uinub külma une all…
Ja ilma langend laste liigis
Ehk on ta kõige alamal,
Kui aga taewa kutse healt
Ent kõrw ju helisemas märkab,
Siis alles luuletaja ärkab,
Kui kotkas üles kalju pealt,
Ja kaugele ta kurwal palgel
Läeb ilma rõõmust rutuga
Ning ebajumalate jalgel
Ei oma kaela alanda.
Ta jookseb metslik, külm ja walju
Ja segadust ja heli täis
Siis mere kaldale, kus kalju,
Ehk metsa, kus nii üksi näis…

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 384.