Lõwi ja hunt

Kord tegi lõwi suure palli,
Kus ainult naabreid wõeti salli;
Ei kutsik kartnud lõwi wiha:
Ta kääpas laualt tükki liha;
Tsaar wihastas see peale palju;
Ei siiski näitnud kutsul’ walju…
„Wõi nõnda pehme lõwi süda?!
Siis ’pole wähimatgi häda
Kui napsan lamba kähku
Ja tuhat-nelja panen plehku?“
Nii mõtles hunt, pea lamba waras,
Ta Tsaari laualt wõtta haaras –
Oh! saagi püik läks üsna rappa:
Hunt, mehike, sai lõwilt tappa.
„Tsaar kuule minu palwe heale!
Ja waata enne pitsu peale?“ …
„Ah sina, kawal pisuhänd,
Nii püiad wabandada end?
Tea! – kutsikal on rumal meel:
Tall’ andeks anda wõis küll meel;
Kuid sina, wana raswa’ rauk,
Lä’ed minu kõhtu nagu mauk!“
Weel korra tegi kriim-silm: näuks!
Ju lõwi kõhus – kawal kräuks.

Krõilowi järele A. O. Olea
Eesti Postimees nr. 21, 1. juuni 1891, lk 3