Linnukene

Puschkin’i järele Leeni.

Linnukene, ei ta tea
Hädast ega muredest,
Waewates end, ei ta sea
Kauakestwat pesakest.

Uinub oksal ööde sunnil,
Päike tõuseb hiilgades;
Lind siis püha koidu-tunnil,
Laulab, Loojat tänades.

Kewaditi iludusi
Suwi palawuseks toob;
Torrmi, marumuljutusi
Hilja sügise ilm toob.

Inimestel meeled rasked:
Üle mere lindab lind,
Kuni kewadised kassted
Kenast kodust hüidwad sind.

Linda nr. 7, 1. august 1889, lk 302