Ludvig Uhland’i laul, ümber pannud Jakob Tamm.

Üks loss nii uhke ilus kord seisis kindlaste;
Ta hiilgas üle maade ja helkis merele,
Ta ümber õitsvad aiad kõik ringi seisivad,
Ja allikad ja kaevud neid aidu kastsivad.

Seal elas võidurikas ja vägev kuningas…
Täis õelust oli aga troonil istumas:
Ta vaade vihast põles, ta mõte ehmatas,
Ta kõne piina kandis ja verd ta kirjutas.

Kord sinna suurde lossi kaks lauljat läksivad,
Üks kandis kuldseid juukseid, teist hallid ehtsivad…
Hal laulja istus ratsul, käes oli kannel tal,
Ja õitsev noormees astus teel tema ligidal.

Hal ütles õitsevalle: “Mu poeg end valmista;
Kõik laulu sügavused käi vaimus läbi sa,
Ja rõõm ja kurbtus kogu nii ühte heale al,
Et südant sulatada sel kurjal kuningal.

Ja varsi suures saalis ju lauljad seisavad,
Kus kuningas ja proua aujärjel istuvad…
Kui virmaliste valgus on kole kuningas, —
Ta proua lahke, armas, kui kuu seal kumamas.

Hal laulja võtab kandli ja hakkab mängima,
Ning igaühe südant täis õntsust täidab ta;
Ja kandli kõrval kõlab hel nooremehe heal,
Ning kandlilooja laulab ka ise ligi seal.

Nad laulvad armastusest ja kuldsest kevadest,
Nad laulvad mehisusest ja pühast priiusest,
Nad laulvad lõbususest, mis rinda rõõmustab,
Nad laulvad kõigest sellest, mis hinge ülendab.

Kõik ausad, uhked härrad kui kohkund seisavad,
Ka toored sõjamehed seal tundvad Jumalat,
Ja kõrge kuning’kaasa see hoovab õntsusel,
Ning roosi oma rinnast ta viskab lauljatel.

“”Te rahva eksitajad, mu naist mult petate!””
Nii kuningas nüid karjub nii tulivihane;
Ja nooremehe rinda ta viskab mõõga siis:
Sealt voolab välja veri, kust kõlas lauluviis.

Kui välgust kohutatud kõik vaatjad hirmu sees,
Ju meistri kaenlas jahtub noor laulja nende ees;
Ja mantli sisse mässib siis teda vanake
Ning tõstab sadulasse, läeb kiire käigile.

Veel värava ees väljas jäeb seisatama ta,
Seal võtab oma kandli nii kalli kõlava
Ja vastu kivi sammast ta puruks põrutab.
Ning hüiab siis nii valjult, et kõiki kohutab:

“Ma hüian: häda, häda teil, saalid toredad!
Siin ärgu ükski kuulgu üht laulu lõbusat;
Teis valitsegu vaesus ja madal orja aim,
Nii kaua, kui teid puruks teeb tasumise vaim!

Sul lauluriigi röövel ka häda hüian ma!
Auahnelt piad veres sa taga ajama!
Su nimi sinu järel see olgu unustud,
Kui viimne ohkamine, mis õhku hoovanud!”

Nii hüidis laulja leinul, nii sündis selle peal:
Kõik lossi müirid murdund ja kojad kadund seal…
Üks ainus sammas näitab veel endist ilu ka,
Ja seegi — purustatud, võib pia langeda.

Kus olid uhked aiad, on kõrbe asumas,
Ei kohta enam kasta ka ükski allikas…
Ja kuninglikku nime ei kuule keegi seal…
Kuis häävitav, kuis hirmus on laulja neediv heal!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 30. juuni 1886, lk 84-85.