Laulja needmine

Ludwig Uhland’i laul, ümber pannud Jakob Tamm.

Üks loss nii uhke ilus kord seisis kindlaste;
Ta hiilgas üle maade ja helkis merele,
Ta ümber õitswad aiad kõik ringi seisiwad,
Ja allikad ja kaewud neid aidu kastsiwad.

Seal elas wõidurikas ja wägew kuningas…
Täis õelust oli aga troonil istumas:
Ta waade wihast põles, ta mõte ehmatas,
Ta kõne piina kandis ja werd ta kirjutas.

Kord sinna suurde lossi kaks lauljat läksiwad,
Üks kandis kuldseid juukseid, teist hallid ehtsiwad…
Hal laulja istus ratsul, käes oli kannel tal,
Ja õitsew noormees astus teel tema ligidal.

Hal ütles õitsewalle: “Mu poeg end walmista;
Kõik laulu sügawused käi waimus läbi sa,
Ja rõõm ja kurbtus kogu nii ühte heale al,
Et südant sulatada sel kurjal kuningal.

Ja warsi suures saalis ju lauljad seisawad,
Kus kuningas ja proua aujärjel istuwad…
Kui wirmaliste walgus on kole kuningas, —
Ta proua lahke, armas, kui kuu seal kumamas.

Hal laulja wõtab kandli ja hakkab mängima,
Ning igaühe südant täis õntsust täidab ta;
Ja kandli kõrwal kõlab hel nooremehe heal,
Ning kandlilooja laulab ka ise ligi seal.

Nad laulwad armastusest ja kuldsest kewadest,
Nad laulwad mehisusest ja pühast priiusest,
Nad laulwad lõbususest, mis rinda rõõmustab,
Nad laulwad kõigest sellest, mis hinge ülendab.

Kõik ausad, uhked härrad kui kohkund seisawad,
Ka toored sõjamehed seal tundwad Jumalat,
Ja kõrge kuning’kaasa see hoowab õntsusel,
Ning roosi oma rinnast ta wiskab lauljatel.

“”Te rahwa eksitajad, mu naist mult petate!””
Nii kuningas nüid karjub nii tuliwihane;
Ja nooremehe rinda ta wiskab mõõga siis:
Sealt woolab wälja weri, kust kõlas lauluwiis.

Kui wälgust kohutatud kõik waatjad hirmu sees,
Ju meistri kaenlas jahtub noor laulja nende ees;
Ja mantli sisse mässib siis teda wanake
Ning tõstab sadulasse, läeb kiire käigile.

Weel wärawa ees wäljas jäeb seisatama ta,
Seal wõtab oma kandli nii kalli kõlawa
Ja wastu kiwi sammast ta puruks põrutab.
Ning hüiab siis nii waljult, et kõiki kohutab:

“Ma hüian: häda, häda teil, saalid toredad!
Siin ärgu ükski kuulgu üht laulu lõbusat;
Teis walitsegu waesus ja madal orja aim,
Nii kaua, kui teid puruks teeb tasumise waim!

Sul lauluriigi rööwel ka häda hüian ma!
Auahnelt piad weres sa taga ajama!
Su nimi sinu järel see olgu unustud,
Kui wiimne ohkamine, mis õhku hoowanud!”

Nii hüidis laulja leinul, nii sündis selle peal:
Kõik lossi müirid murdund ja kojad kadund seal…
Üks ainus sammas näitab weel endist ilu ka,
Ja seegi — purustatud, wõib pia langeda.

Kus olid uhked aiad, on kõrbe asumas,
Ei kohta enam kasta ka ükski allikas…
Ja kuninglikku nime ei kuule keegi seal…
Kuis hääwitaw, kuis hirmus on laulja neediw heal!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 30. juuni 1886, lk 84-85.