Kwartet

(nelja healega laul.)

Kord oli sõpru tükki neli,
Kes tahtsid laulda ime-heli,
Et laulu kunstis ’ilma wõita
Ja nõnda auuriiki sõita;
Need olid: naljahammas määrkass,
Kits, eesel, kõwerjalgne päts-paks.
Ei puudun’d kooril laulu noodid,
Ei – wiulid, ei takti koodid.
Koor istus pärnapuude warju.
Seal wõttis pärdik kohe karju:
„Hei, seiske paigal! õed, wennad!
Nii laul ei lähe, armsad, hellad?
Meil tarwis istu järjest ritta,
Sa, karu, al’ti wastu lippa;
Ma, priima, istun ligi teist healt:
Siis tullaks kuulma meida siit-sealt;
Ka tantsiwad siis metsad mäed
Ja kiidetaks me’ laulu wäed
Kõik lauljad ist’sid uude kohta;
No läksid jälle wiisist luhta.
„Ei nõnda lähe waprad mehed:
Teil wiltu ees on noodi lehed,“
Nii juhtis isand eesel teisa:
„Seepärast kwartet tõel – seisa.“
Nüid uuest tehti jälle proowi;
Oh lauljad! läksid hoopis kraawi..
Siin juhtus ööpik neile wõeraks.
Kõik lauljad tõstsid palwe heale,
Et ööpik nende laulu pööraks
Nüid walest ära tõe peale.
„Ei enne maksa kaera kiita:
Kui oma käega wõidaks’ niita. –
„Nii kostis neile kawal lind,
Kus otsustud ol’ laulu hind.

Wabalt Krõilowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 22, 8. juuni 1891, lk 3