Kaukasia wang. (Järg).

Wene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes

“Oh wenelane, üksi sulle
End ohwrisin; küll tundmata
Su südames kõik olli mulle;
Ei tea, kas kaua sinuga
Õnn, ihaldatud, seldsiks olli;
Kas kaua ootsid, õnnekaid
Su arm sull seldsiliseks tulli,
Ehk kadus sult kõik sedamaid;
Kas iial teda uuest näed,

Ehk igawest tast kaugel jäed! –
Sa oleks, wang, küll petta wõinud
Mu noorust, alles lapselist,
Kui usaldusega ma käinud
Sull seldsiks, saatust waewalist
Ja kannatust sull kergitama.
Seks jätsin une, unustes
Kõik hädaohhtu, magusama
Ma tuntsin tunni sinu ees.
Ei taha mind sa, … kes siis tema,
Su ainus lootus, lilleke?
Sa armastad? Armastad sina!
Pilk tõttab järgi temale!
Ma mõistan kõik, mull andeks anna,
Mu kurbdust ära naeruks kanna!”

Ta waikis. Ohked, pisarad
Waest neiu rinnda mulljusid,
Ta kuuled ilma sõnata,
Need wärisesid tundmuseta,
Weel waewalt hingas, langes ta,

Wang tasa käega tõstis teda:
“Miks nutad,” lausus ta, ka mulle
On saatus walu walmistand’,
Weel näitas karedama külle,
Kõik piin mu päralt üksi jäänd.
Ma armastasin, – wastust saada
Mu arm ei jõudnud, kustun ma,
Kui suitsew taht, mis elita.
Siin wõeras steppis, tundmata,
Siin kaugel igatsetud raalt,
Kui wäljaaetud kodumaalt
Saab üksik haid mull kalju wahel,
Luid, konnta katma roostend ahel.”

Öö warrju wirwendasid tähed
Ja näitsid kaugelt taeewa alt
Mäe latwu, kellel lume ehed.
Peat kummardes, pilk tumedalt
Nad lausumata lahkusiwad.
……………………………………
Kurb wang sest ajast hullkumas
Auuli ees on üksi näha.
Koit taeewa kaares, palawas,
Üht päeewa saadab teise taha,
Öö oma säetud teed ka käib,
Wang priiust igatsema näib.
Ja hüpab hirw siit läbi wõsa,
Ehk piirab shaakal pimedas,
Ta kuulab, healitsedes tasa,
Kas kasak kuskil luuramas.
Auulis ööse tüli looja,
Ta hüiab … Ümber kõik on waga,
Kosk üksi kohab kalju ees,
Loom aga tormab tuhinaga,
Et inimestel ligines.
Kord kuulatab ta mäe piirelt,
Et sõja kässku antaks kiirelt:
“Tabuunid kokku!” Jookswad kõik,
Ja keeb ju ümberkaudne paik.
Sõa riistad läitwad päikse wallgel
Ja hobused on sadulas:
Ju tormawad kõik kärmel jallgel;
Kui jõe laened langemas,
Mäe ladwult rutawad nad maha
Kubani kõrge kallda taha.

Auul on waikne; päike kadund.
Öö wahid noored, wallatud,
On lussti, lusti järgi ladunud,
Mis ajawiiteks mõista muud!
End wanad isad rinngi säewad,
Suits piibust tõuseb sinades;
Salk neiusid neil laulmas ees,
End wanadgi kui noored näewad.

Tserkesside laul.

“Jõe wette waub tume wall,
Öö waikus ujub mäe rajal;
Kasak ju wäsind, suigub all,
Ta tuetab end oda najal:
Kasak, mis magad pimedas,
Tshetschen* jõe taga luuramas!

Kasak on lootsikuga mees,
Jõe põhjal wõrrku joonde seades;
Kasak, sa wiimaks upud, mees,
Kui noored lapsed meie maades:
Tea ujumas on sellel a’al
Tschetschen seal warrjus wahu peal!

Jõe kalldal, igatsetud weel,
Kus külad rikkad stepi õitel;
Ringtants neil rõõmus Donni eel.
Ju wene lauljad, jookske meitest,
Siit jookske kodu rutuste,
Kus wees Tschetschen ei waritse!”
Nii neiud laulsid. Kallda peal,
Und wõidus wenelane näeb,
Kuid ahel, hirmus, ees tall seal
Ja sügaw jõgi jooksma jäeb.
Sell ajal pimeduse süle
Ju ujub steppis, mägedes,
Kuu wallge urtsikute üle
Weel walendad auuli sees.
Ju hirwed suikwad wete kõrwal
Ja kotka kisa waikimas,
Mäel tambib tumedamal serwal
Tabuuni kari pimedas.

Siis midagi wast kuulda olli …
Öö warrjus kaetud kogu käis,
Nii kurb ja kahwatanud, tulli
Neid wangi juure, tasa täis.
Huul nähti sõnu otsimas,
Pilk, piinlik, wajus mures maha,
Juuks lahhtiselt tall laenetas,
Waus rinna ette, selja taha.
Wiil kiirgas temal ühes käes
Ja teiises põue oda läikis,
Just näitas, nagu jullgus’ wäes
Neid wallmis olli sõja käikis.

Ja wangi peale waadates:
“Nüid jookse!” neiu kõneles,
Tscerkess ei waritse siin rada.
Sest rutta, aeg on kiire küll!
Siin wõta oda – jällgi sull
Ei wõi nüid ükski tunistada!

Ja hoidis wärisewa käeega
Ta wiili, maha kummardas.
Ehk ujus silm küll pisaras,
Kett katkes warsi, jõuutsa wäega
Raud ahel langes kolinaga.
“Sa waba oled, astu nüid!”
Ta sõnas; wenelane aga
Ta peale waatas, häda hüid
Sealt paistis, mure meeletuses;
Tuul hulus mööda pimeduses;
Täis torrmi wenelane hüidis:
“Mu sõber, hauani see rind
Su oma on; see hirmus pind
Siin jätame ja lähme koos!”
“Ei, wenelane kõik on läinud,
On kadund elu magusus;
Kord õnne illma olen näinud,
Nüid ottsas kõik, jälg tundmata.
Sa oled waba, leida ka
Wõid oma paleuse üles, –
Mis kurdan ma weel mure süles,
Mis kasuks mull kõik kannatus?
Jäe Jumalaga! Sinu ligi
Mu õnnistuse soowitus!
Mull andeks anna, waeewa, higi
Kõik unusta … Mull anna kätt
Weel wiimast kord …..”

Tcsherkessi neiul omad käed
Wang lautab, süda läheb ka lendes,
Ja side, keda ilma wäed
Ei murra, kinnitab end nendes.
Nad käsi käes jõe laentele
Siit liginewad waikseste –
Ju wenelane laente wahus
Wett lõhub wõimsalt ujudes,
Ta ees end laene jautab lahus,
Ju seisab kalldal kalju ees …
Ta taga äkitselt seal kohas
Jõe wesi … astub kalldale,
Siit waatab tagasi, waht uhas –
Weel kallas paistis sellgeste:
Tscherkessi neiut nähtawal
Ei ole seal, ei mäe all …
Kõik surnud … Kauge kallda kaisul
Weel hulub kerge tuule wing.
Kuu wallgusel, jõe woode paisul
Ka kaub keerlew wahu ring ….
Kõik mõistis – andeks andwal pilgul
Ta waatab kohhta wiimselt weel:
Auul seal on: kuu kahwata’nd wilgul
Weel paistab aed, kus istus eel
Seal kingul, kui ta ranndi kandis:
See jõgi päewal niiskust andis:
Seal mägestikkus laulis ka
Tscherkess nii wabalt, wõitmata.
Koit wõttis pimeduse üle,
Päew walgustas ju oru süle.
Wang wabalt kannget rada käis:
Tall rõõmus meel, sest läbi udu
Ju wenelaste laager näis:
Ja künnka harjal kasakad
Healt teretuseks tõstsiwad.

(Lõpp.)

* Kaukaasia rahwas, kasakate weriwaenlane.

Linda nr. 7, 1. august 1889, lk 314, 315, 316, 317, 318, 319