Kalanik

Goethe järel.

Jõe wesi tõusis, wesi kees,
Üks kalamees ta peal,
Ja rahuliste waatas mees
Siis õnge järel’ seal.
Kui istub ta, kui kuulaks ta,
Teeb laene lahti end,
Mees liikwa wee seest kerkima
Näeb, Wesi-neiu, sind.

Neid laulis tall ja lauses tall:
Miks petad kala sa,
Nii kawalast siin taewa all
Tad tahad surmata?
Oh teatsd sa, kuis kaladel
Hea põhjas puhata,
Sa jätaks järel’ püidmisel
Ja tuleks alla ka.

Siin karastab end päikene
Ja kuu siin jõe wees
Ja laened kandwad iluste
Neil kuju enda sees.
Kas taewas sind ei meelita
Ja niiske sinagi?
Su palge nendasama ka
Siin udus otsani?

Ja wesi tõusis, wesi kees,
Sai märjaks mehe jalg;
Kui halli terwist kuulates
Tal rõemus oli palg.
Näkk laulis wees, näkk laulis wees,
Kõik otsa lõppis siis:
Ta tõmbas meest, pool kukkus mees, —
Woog kalaniku wiis.

J. Leppik.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188.