Jahimees

Schilleri järele K.

Eks sa taha talle hoida?
Talleke on tasane,
Nopib noore rohu päida,
Mängib murul uteke.

“Ella eidekene, mina
Ihkan küti käigil’ minna!”

Eksa taha karja hoida?
Karja sarwel hele hääl,
Karja kaitsejanna käida
Haljendawa aasa pääl?

“Ella eidekene, tas ma
Tahaks jahi jänu täita!”

Eks sa taha lillekesi
Kosutada lastega?
Mäel ei meelita sind mesi,
Hirm sääl iga astega!

“Lase õied õilmes olla,
Hoian neid, kui ilmun alla!”

Jahile läks eide armas,
Tuju tõttu edasi,
Oli küti käigil kärmas
Käima kalju radasi.

Oh, kuis hirwe tallekene
Põgeb, päras poisikene!

Kõrge kalju harja üle
Tõttab hirmund hirwe tall,
Läbi lõhken kalju süle
Hüppab hüwa-jalgne ell.

Laane tallekene, tõtta!
Weel on wara elu jätta.

Aga kõrgel kalju laual
Hirmuna nüüd hirweke,
Kurjal kuristiku haual
Lõpetatud talle tee.

Ees näeb haigutawa haua,
Selja taga surma raua.

Wesi silmas, wärin rinnas,
Palub tall nüüd jahimeest;
Poiss ei peata, wibu winnas,
Tahab tappa tallekest;

Aga häkki halliate
Isa astub a’aja ette.

Ja siis oma waimu wäega
Kaitseb tapatalle ta.
“Saadad surma kare käega
Sina kunni seie ka?

All on igal hingel mahti,
Jäta minu riigis jahti!”

Oleviku Lisaleht nr 45, 2. november 1882, lk 2.