Jahilaul

v. Eichendorff’i järele ­– rgn.

Ju päikene ilus
Lööb hiilgama sääl
Ja uduwöö wilus
On orgude pääl.

Eks laanedes kaja
Ju sarwe hääl
Ja küsisalk aja
Ju jahile sääl.

Ikka kaugemal’ kajab
Ja heljub hääl weel,
Et laan üsna lajab
Küll otsatul teel.

Kui magus on tundmus,
Et tuksumas rind,
Mu südames sundmus,
Ma lendaks kui lind.

Kord metsad ja mäed
On wilkuwalt ees,
Kord taewast sa näed
Kui kaunimas kees,

Kord pimedus piirab
Küll hobu ja meest …
Jah arm, ta nii wiirab
Ja põgeneb eest.

Olevik nr. 32, 8. august 1895, lk 759