Jahilaul

v. Eichendorff’i järele ­– rgn.

Ju päikene ilus
Lööb hiilgama sääl
Ja uduvöö vilus
On orgude pääl.

Eks laanedes kaja
Ju sarve hääl
Ja küsisalk aja
Ju jahile sääl.

Ikka kaugemal’ kajab
Ja heljub hääl veel,
Et laan üsna lajab
Küll otsatul teel.

Kui magus on tundmus,
Et tuksumas rind,
Mu südames sundmus,
Ma lendaks kui lind.

Kord metsad ja mäed
On vilkuvalt ees,
Kord taevast sa näed
Kui kaunimas kees,

Kord pimedus piirab
Küll hobu ja meest …
Jah arm, ta nii viirab
Ja põgeneb eest.

Olevik nr. 32, 8. august 1895, lk 759.