Rubriigiarhiiv: Konstantin Fofajev

Miks mõistad? …

K. Fofanovi järele.

Mind ikka sa ,mäletad, vannud,
Kõik ammu kuid unustand ma;
Su südant sa vihaga lõhud, —
Ma vaikides lõhkusin ta.

Meid kokku tõi tahtmatult elu
Ja lahkuda enam ei võin’d,
Meid köitis õrn sõbrus ja valu
Mis mured, mis elu meil’ toon’d.

Me’ püüdsime mõlemad õnne,
Kuid elu ei õnne meil toon’d:
Kõik õnned ju kadusid enne —
Arm tormile ohvriks on saan’d.

Mind süüdistad sina ju ammu,
Kuid sind ma ei süüdista või, —
Kel’ süüdi on sellest, mis elu
Nii karedalt kanda meil’ tõi?

Miks kohut siis selle pääl’ mõistad,
Kes süüdi ei teinud ju sull’?
Sa vale sees elu nii hukkad, —
Ta truuduses hukka läks mul.

Wold. Rosenstrauch.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 13. aprill 1899, lk 117.

Kuldsed tähed

Kuldsed tähed hellalt hiilgasid,
Õiedega juttu ajasid;
Õrnad õied kuuldes naersivad,
Õie lehed tasa liikusid.

Õrnad õied juttu tuulele
Pajatasid jälle lahkeste, –
Tuuled kandsid jutu laiali,
Kuulutasid maa ja merele.

Maa ja meri kaunil kevadel,
Metsa kohal mere mühadel
Tähte juttu rääk’sid minule,
Äratasid rinna armule.

Nüüd, kui päevad ala pilvesid,
Ööd ju külmad, pimed, udused –
Saadan armu jutud ülesse
Tähtedele jälle tagase.

Konstantin Fofanovi järele –R.–

Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 757