Rubriigiarhiiv: autor määratlemata (vene)

Albumisse

(Vabalt Venekeelest.)

Nii, nagu haua-kivil üksikusel
Teekäija vaade seisatama jääb:
Nii võiks õnn olla ka sel lehekesel,
Kui sinu armas vaade teda näeb!

Kui aga mitme, mitme aasta pärast
Sa loed, kuis laulik oli unistan’d.
Siis mälestad, et ta sind armastan’d.
Siis mõtle: Ta on lahkun’d ilma kärast
Siin on ta oma südant hauda pann’d!

Kotsama.

Postimees nr 81, 14. aprill 1892, lk 2.

Kala ja neiu

(Vene rahvalaul.)

Seisis neiu mere ääres,
Rääkis ise-endaga:
“Vägev Jumal, õige Jumal!
Mis on ilmas merest laiem?
Mis on ilmas põllust pikem?
Mis on hobusest küll kiirem?
Mis on meest veel magusam?”
Veest tall’ kala vastutelleb:
“Oh mu neiu, noor veel mõistus!
Taevas, see on merest laiem,
Meri, see on põllust pikem,
Vaade hobusest on kiirem,
Suhkur meest veel magusam.”

Annan sulle, nägus neiuke,
Seitse mõistatust?
— Anna pääle, priske peiuke,
Mull’ või sada neid!
Mis on meitel, nägus neiuke,
Ilmast kenam,
Võsast tihem,
Metsast kõrgem,
Juurtest ilma,
Helinata,
Vastuseta,
Muutemata?
— Ilmast kenam ilus päike,
Võsast tihem taevatähti,
Metsast kõrgem kulda-kuuke;
Kivi, see on juurest ilma,
Helinata jookseb jõgi,
Vastuseta — hobu tallis,
Muutemata — Issa heldus!

Vene keelest G. Öiis.

Postimees nr 23, 31. mai 1886, lk 8.

Postipoiss

Vene keelest ümberpannud M. Veske.

Seal sõidab vile postivanker
Suurt maanteed mööda vurinal,
Ja kellukene kurval viisil
Teeb tilla tõlla looga all.

Poiss usin, ta ju tõusis öösel,
Ta ohkas kurvalt südamest,
Ja hakkas laulma lahkeist silmist,
Ta laulis neiu silmadest.

Oh sini silmad, sini-silmad,
Te piinasite poisikest!
Miks kiskusite, inimesed,
Te südant lahti südamest?

Nüid olen üksi, mina vaene!…
Ja äkki ajas nelja ta!
Ja lõi siis lustil sõidu mängi
Ja pani laulma linduna.

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 2, 25. veebruar 1887, lk 119.

Linnuke

A. Latik, Vene keelest.

Linnukene oksalla,
Linnukene vaga!
Ei ta varja salaja
Mingit hinge taga.

Ei ta tea kurbusest,
Vaevast ega leinast.
Ei ta punu pesakest
Nutuga – mis heinast.

Öösel oksal suigub ta,
Ja kui tõuseb päike,
Vaat’, siis Loojat rõõmuga
Kiidab sääl ta väike.

Kui on möödas kevade,
Suve soojus läinud,
Ilm nii umb ja udune,
Silm ju lumet näinud:

Inimestel igav siis
Kuulda kaebdus’ kära;
Linnukesel õndsam viis: –
Lendab talveks ära.

Oleviku Lisaleht nr 24, 22. november 1886, lk 373.

Hällilaul

(Спи, дитя моё, усни.)

Wene keelest A. Piirikiwi.

Maga, maga, lapsuke,
Waikses unes uinune!
Tulgu kiigutama sind
Päike, tuul ja kotka-lind!

Kotkas lendas koduje,
Päike puges meresse, —
Tuli wiimaks tuuleke
Lapse ema jutule.

Küsib ema tuulelta:
Tuuleke, kus olid sa?
Tähte sekka juhtusid?
Laenetes end uhtusid?

“Ei ma puutund lainesse,
Ei ka juhtund tähtile:
Lapse laugel heljusin,
Lapse rahust peljusin!”

Oleviku Lisaleht nr 13, 26. juuni 1889, lk 208

Neitsi ja kala

(Wabalt Wene keelest).

Mere kaldal istus neitsi,
Pidas kanga juures heitsi,
Ise nõnda laulu sõnus,
Kuna kõlas wiis nii mõnus:

“Wägew, suur ja õige Jumal,
Kust saan kostust, mina rumal!
Mis on ilmas laiem merest?
Mis on kitsam sääse kerest?

Mis on kiirem maru tuulest?
Mis on kenam neitsi huulest?
Mis on armsam sündind wennast,
Kui ma ära arwan ennast?

Wee seest wastas kala naljas:
“Ah, su mõistus on weel haljas!
Taewas laiem igast merest,
Hing on kitsam sääse kerest.

Mõte kiirem maru tuulest,
Silm on kenam neitsi huulest,
Mees on armsam sündind wennast,
Kui ka ühes arwad ennast!”

Ruut.

Oleviku Lisaleht nr 12, 12. juuni 1889, lk 192.

Päike ja kuu

Wenekeelest M. Kampmann

Pikal päewal wäsis päike
Ja tal Issand kõneles:
“Minu — ja kõik sinu järel
Magust und näeb magades!”

Ja siis palub päike wenda:
“Kuldne kuu, mu sõbrake,
Süüta latern, käi ilm öösel
Läbi perest peresse!

Kes sääl palwet teeb, kes nutab,
Kes ei saagi magada:
Kuula järel kõik ja homme
Tule mulle teatama!

Päike puhkab, kuuke walwab,
Hoiab ilma rahu sees.
Homme wara, wara päiksel
Koputab wend ukse ees,

Koputab, uks läheb lahti —
Päike, tõuse ülesse!
Hakid lendwad, kuked laulwad,
Kellad hüüdwad palwele.

Päike tõuseb, päike küsib:
“Wend, mis uudist tood sa mul?
Kudas käis sull öösel käsi?
Mis sa kahwand? Mis on sul?”

Kuu siis algab oma juttu,
Räägib, mis ta öösel näeb —
On öö rahuline olnud,
Päik’ siis selgest üles läeb.

Kui ei ole, tõuseb udus
Sajab wihma, puhub tuul,
Lapsed ei wõi õue minna
Mängma, laulma rõõmu suul.

Olevik nr 47, 19. november 1890, lk 1129.

Taewas ja maa

Wenekeelest A. Grenzstein

Kui ilus on taewas kuldkiirede sees!
Küll seda kõik linnud ju teadwad:
Nad heljuwad pilwede piirede sees
Ja lendawad koitude wiirede sees –
Kuis tiibu nad tõusmiseks seadwad!

Kui awar, kui armas ja kaunis on maa!
Küll jõed sest ammugi teadwad.
Küll leiawad küla ehk metsa ka –
Weepeeglis neid näitawad iluga:
Neid taewale ette nad seadwad.

Küll sellest ju teadis ka inime:
See inimest laulma ju sundis!
Ja kel polnud andi laulule –
Ta waatas maailma ja taewasse
Ja südames rõõmu sest tundis.

Olewik nr 46, 14. november 1889, lk 14.

Weike Wenemaa rahwalaul

Ü. p. G. E. Luiga.

Üks tapuwäät aiassa üksinda
Kaswab maas madalas,
Neiuke nooruke waluga
Kibedast’ nuttemas.

Oh Jumal, haljendaw, õitsew, miks
Kõrgel’ ei kerki sa?
Oh armas nooruke neiu, miks
Kaebad nii kibedast sa?

Kas humalas üles wõib kaswada,
Kuna ei ingegi all!
Kas neiu silm rõõmus wõib saärada,
Puudub ta kajakas tal?

Olevik nr. 38, 17. september 1890, lk 940

Püha Jago

Püha Jago*
Wenekeelest G. E. Luiga

Püha Jago suri ära
Ja siis tuli taewasse,
“Oled meelepärast mulle,”
Ütles Jumal temale.

“Et sa maa pääl olid waga,
Wõid nüüd taewas elada,
Ja mis ial ka weel palud
Tahan täita armuga.”

Ja siis palub püha Jago:
““Anna Sa mu kodumaal
Palju rikkust, palju päikest.””
“Seda saab Hispanial.”

““Anna ikka sõjawäele
Waprust minu kodumaal.
Anna wastu neil ju kuulsust.””
“Seda saab Hispanial.”

““Tarka walitsust weel anna,
Et wõiks õigus elada!””
“Tarka walitsust weel tahad?
Wõimatu, jah wõimatu!

“Siis ju päris paradiisiks
Muutuks sinu kodumaa
Ja kõik inglid põgeneksid
Taewast sinna elama.

“Sedawiisi tuleks taewas
Korratus ja segadus –
Sellepärast jäägu teile
Teie wana walitsus.”

* Santi-Jago on wagaaegse waga jutu järele Hispania maa patron, s. o. kaitseja ja eestkostja.

Olevik nr. 24, 16. juuni 1898, lk 555

Noorusele

Wenekeelest –ler­–

Sulle, oh noorus, ma pühendan laulud,
Kallimad wiisid ja õrnemad hääled!
Õiede hõlmas sa, õnnelik noorus,
Rõõmude rüppes ja laulude lõbus,
Kurbduse kojas ja pisarais palgil
Leinawas seltsis ja hoigawas hädas:
Ikka sa leiad üht trööstiwat seltsi,
Ikka sul tõde ja armastus saatjaks.
Tuline noors ja mureta noorus,
Palju sul keeli ja palju sul hääli!
Kõigele, mis aga puudub su keel,
Saadad sa wastuseks erksamaid meeli.
Hõiskawas rõõmus ehk hoigawas walus
Uhkelt ja wõimsalt sa edasi sõidad:
Julgust ei puudu sul, tormiga wõitled,
Arwa saad wõidetud, sagedast wõidad!

Olevik nr. 23, 8. juuni 1892, lk 485

Ema ja lapsed

Wenekeelest A. Grenzstein.

Miks sa ikka, kallis ema,
Õest armsast tõendad:
Ilmas ilusamas tema
Rahus, rõõmus wiibiwat?

Oh, sääl ilmas pole niitu,
Aasu, aru õitsewaid,
Kust ta leiaks ajawiitu,
Leiaks lille lõbusaid!

Kostab ema: “Taewas saatwad
Inglilaulud lahkujat,
Koidud walendajad waatwad,
Tähed kõrgel kõnniwad.”

Aga sääl tal pole ema,
Waesel puudub emake,
Kui ta läheb ilutsema
Inglitega murule!

Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 619

Mind meeles pea

Wenekeeles.

Hilja õhtul aasal kõnd’sin
Meeletuska lahutin.
Ühte lille, mis küll tundsin
Kallimal’ seal otsisin.

Kaua, kaua ma seal wiitsin
Juba kustus päikse loit.
Palju, palju lilla leidsin,
Mitte otsitawat õit.

Nukral meelel majajätsin
Aasa õitswa armsama,
Koju teele jälle tõtsin
Mõtted lendsid wankuwal.

Aga koju-kopli jõudes
Leidsin lille kallima
Oja kaldal ta seal õitses
Taewa-säral kaunimal.

Ja siis kohe kiirest jõudsin,
Lille üleswõtma ma
Õrnalt ettewaates püüdsin
Teda juurtest lahuta.

Siis ta hellalt koju kandsin
Kohe saatsin kallimal,
Et ta sell’ mu tahtel ütleks:
Oh mind meeles, meeles pea!

Miina Karlson.

Linda nr. 16, 22. aprill 1894, lk 254

Kaks talumeest

Mats ja Madis heina ajal
Piipu seades künka najal –
Westsid wilja saagist juttu.
“Oh mu Jumal! Miks nii ruttu
Saadad Sa ju ahastusi,
Nällga, kattku, wiletsusi?
Ohkas Madis – eemal waates,
Pillku taeewa serrwa saates.
Mats tall wastu: ““Wend, mis sunnil
Ohkasid ja nüidsel tunnil?””
– “Tulemas on palju paha!
Rahe lööb kõik wiljad maha!
Kõik mei’ lõikus läheb nurrja:
Waata pilw seal tõstab turrja!”
– ““Ära ehhmu enne aeega;
Pilw ju alles kauugel praeegu,
Ja ta rind meil wihhma kannab,
Mis mei’ wiljal jõuudu annab.””
– “Ehk sind usk’ma ma ka’i sunni,
Siiski proowin: ära punni!
Oota weerand sööma-wahet,
Kükk siis näed, et sajab rahet.”
– ““Rahet teragi ei tule,
Ütelda wõin kindlast’ sulle.””
– “Ära waidle enam m’uga,
Muidu tülli lähen s’uga.”
– ““Narrida ma ka ei taha,
Kauem tühhja waidlust teha.””
– Kes on narr, ma tahan näha?”
Nõudis Madis, – isi päha
Wäänis Matsil tugewaste
Rusik-hoobi nobedaste.
Mats tall tublist ära tasus,
Äge riid sealt wällja kasus.

***

Möödas ju pool sööma-wahet,
Ei weel wihhma, ei weel rahet.
Küll on aga juukste tutta
Maas – ja näul were jutta.
Mehed wäsind, puhustawad,
Riided lõhhki, lipendawad;
Pilwed aga lahkusiwad,
Teiise küllgi kadusiwad.

Wenekeele juttukese põhjusel M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 479, 480

Endine armastus

Hигде милаго не вижу.

Kuskil armukest ei näe ma,
Ei kaa linnas, ei kaa maal,
Ennemine teda näen ma
Pimel’ öösel unenäul.

Vaatan mina seina peale,
Näen ma teda pildi peal,
Jah, siis tuletan ma meele,
Et ta armas oli mull.

Oleksin ju ammu teda
Lasknud meelest, mõtetest,
Aga süles on mull hoida
Temast jäänud lapsukest.

Lapsukese jätsin tuppa,
Ise ast’sin trepi peal’
Ja siis nägin kaugelt juba
Armukese tulevat.

Suurest armust langsin mina
Oma armsa kaenlasse
Ja siis suures rõõmus tema
Hüüdsin omaks kaasak’seks.

“Ära hüüa mind nüüd kaasaks,
Pole enam mina sull.
Olen teise võtnud omaks,
Kes nüüd armuta on mull.

Vastu meelt ja vastu tahtmist
Kosisin ta omale.
Sellepärast mina temast
Sinu juure lennule.”

Venekeelest tõlkinud P. Kosse.
Kündja nr. 50, 11. detsember 1885 lk 272

Kaks keisri laulu

(Nende laulude ilusad viisid on Kuhlbars’ist välja antud raamatus „школьная гусельки“ No 62 ja 60).

I

Õnn meie Keisrile,
Isamaa kaitsjale,
Õnn Temale, õnn Temale!
Kurjuse keelajal’,
Õiguse hoidijal’,
Vagade varjajal’
Õnn järgeste!

Oh Jumal taevast säält,
Kuule me’ palve häält,
Meid õnnista, meid õnnista?
Kurbtuses kannatust,
Õnne sees alandust,
Õigust ja vagadust
Meil’ anna Sa!

Tölkinud G. E. L.

II

Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile!
Nii meil vanemadgi laulsid
Ühes meeles valjuste.

Nõnda ühes meeles hüüab
Täna veel kõik Venemaa,
Keisri nime kuulda kannab
Poolel’ ilmal’ auuga.

Käi siis kõigist ilmast läbi
Meie laul ka valjusti;
Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile.

Tölkinud G. E. L.
Eesti Postimehe Lisa nr. 50, 10. detsember 1894, lk 396 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Jumal ei jäta vaeseid lapsi aitamata

Vene keelest.

Õhtu tähed kiirgasivad,
Vaikne oli kõik maailm,
Lumi säras, üksnes õues
Paukus talve käre külm.

Küla tuisan’d tänavates
Vaarus vaene lapsuke,
Vana hilbukeste kattel
Värises ta ihuke.

„Jumal!“ kaebas lapsukene
„Külm ja nälg, mull’ vaevaks saad.
„Kes mind soendab ja toidab,
„Oh, sa helde Taeva taat?“

Küla eit käis sama teeda,
Kuulis vaese nuttu teelt
Võttis kaasa, andis süüa,
Rõõmustas ta kurva meelt.

Pani marjukese sängi,
Kattis sooja vaibaga.
Sõba silmil, nägu naerul –
Juba uinus magama.

Jumal toidab metsa linnud
Lilled lastel kosutab,
Ju ta siis ka vaeseid lapsi
Ikka hädast avitab.

– dd –
Eesti Postimees nr. 16, 14. aprill 1882, lk 3

Tuvikene

Tuvikene, vaga lindu
Kurdab öösel päeva aal,
Valu kipub tema rindu:
Kallis viibib kaugel maal.

Ei tal enam söök ei maitse,
Ega laulu laula ta:
Leina pisaraid ei kaitse,
Laseb vabalt voolata.

„Tule, tule, tule ruttu!
Igatsus ju vaevab mind;
Vaigista mu leina nuttu!“
Lausus tuvi, lein’ja lind.

Ootab, ootab… aga seda
Pole näha kuskilt veel;
Ikka ootab kodu teda, –
Aga veelgi viibib teel!

Mure tuvi rindu asub,
Kurvemaks läeb oot’ja meel;
Lein’ja südand lõhkma kasub, –
Ikka kallis viibib teel!

– – – – – – – –

Korraga, tuianna rändas
Tagasi, sealt kaugelt teelt.
Oma kalli haual’ lendas,
Kus ta ära heitis meelt..

Vabalt Venekeele järele. O. Neufeldt.
Eesti Postimees nr.4, 30. jaanuar 1891, lk 3