Weike Wenemaa rahwalaul

Ü. p. G. E. Luiga.

Üks tapuwäät aiassa üksinda
Kaswab maas madalas,
Neiuke nooruke waluga
Kibedast’ nuttemas.

Oh Jumal, haljendaw, õitsew, miks
Kõrgel’ ei kerki sa?
Oh armas nooruke neiu, miks
Kaebad nii kibedast sa?

Kas humalas üles wõib kaswada,
Kuna ei ingegi all!
Kas neiu silm rõõmus wõib saärada,
Puudub ta kajakas tal?

Olevik nr. 38, 17. september 1890, lk 940

Püha Jago

Püha Jago*
Wenekeelest G. E. Luiga

Püha Jago suri ära
Ja siis tuli taewasse,
“Oled meelepärast mulle,”
Ütles Jumal temale.

“Et sa maa pääl olid waga,
Wõid nüüd taewas elada,
Ja mis ial ka weel palud
Tahan täita armuga.”

Ja siis palub püha Jago:
““Anna Sa mu kodumaal
Palju rikkust, palju päikest.””
“Seda saab Hispanial.”

““Anna ikka sõjawäele
Waprust minu kodumaal.
Anna wastu neil ju kuulsust.””
“Seda saab Hispanial.”

““Tarka walitsust weel anna,
Et wõiks õigus elada!””
“Tarka walitsust weel tahad?
Wõimatu, jah wõimatu!

“Siis ju päris paradiisiks
Muutuks sinu kodumaa
Ja kõik inglid põgeneksid
Taewast sinna elama.

“Sedawiisi tuleks taewas
Korratus ja segadus –
Sellepärast jäägu teile
Teie wana walitsus.”

* Santi-Jago on wagaaegse waga jutu järele Hispania maa patron, s. o. kaitseja ja eestkostja.

Olevik nr. 24, 16. juuni 1898, lk 555

Noorusele

Wenekeelest –ler­–

Sulle, oh noorus, ma pühendan laulud,
Kallimad wiisid ja õrnemad hääled!
Õiede hõlmas sa, õnnelik noorus,
Rõõmude rüppes ja laulude lõbus,
Kurbduse kojas ja pisarais palgil
Leinawas seltsis ja hoigawas hädas:
Ikka sa leiad üht trööstiwat seltsi,
Ikka sul tõde ja armastus saatjaks.
Tuline noors ja mureta noorus,
Palju sul keeli ja palju sul hääli!
Kõigele, mis aga puudub su keel,
Saadad sa wastuseks erksamaid meeli.
Hõiskawas rõõmus ehk hoigawas walus
Uhkelt ja wõimsalt sa edasi sõidad:
Julgust ei puudu sul, tormiga wõitled,
Arwa saad wõidetud, sagedast wõidad!

Olevik nr. 23, 8. juuni 1892, lk 485

Ema ja lapsed

Wenekeelest A. Grenzstein.

Miks sa ikka, kallis ema,
Õest armsast tõendad:
Ilmas ilusamas tema
Rahus, rõõmus wiibiwat?

Oh, sääl ilmas pole niitu,
Aasu, aru õitsewaid,
Kust ta leiaks ajawiitu,
Leiaks lille lõbusaid!

Kostab ema: “Taewas saatwad
Inglilaulud lahkujat,
Koidud walendajad waatwad,
Tähed kõrgel kõnniwad.”

Aga sääl tal pole ema,
Waesel puudub emake,
Kui ta läheb ilutsema
Inglitega murule!

Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 619

Mind meeles pea

Wenekeeles.

Hilja õhtul aasal kõnd’sin
Meeletuska lahutin.
Ühte lille, mis küll tundsin
Kallimal’ seal otsisin.

Kaua, kaua ma seal wiitsin
Juba kustus päikse loit.
Palju, palju lilla leidsin,
Mitte otsitawat õit.

Nukral meelel majajätsin
Aasa õitswa armsama,
Koju teele jälle tõtsin
Mõtted lendsid wankuwal.

Aga koju-kopli jõudes
Leidsin lille kallima
Oja kaldal ta seal õitses
Taewa-säral kaunimal.

Ja siis kohe kiirest jõudsin,
Lille üleswõtma ma
Õrnalt ettewaates püüdsin
Teda juurtest lahuta.

Siis ta hellalt koju kandsin
Kohe saatsin kallimal,
Et ta sell’ mu tahtel ütleks:
Oh mind meeles, meeles pea!

Miina Karlson.

Linda nr. 16, 22. aprill 1894, lk 254

Kaks talumeest

Mats ja Madis heina ajal
Piipu seades künka najal –
Westsid wilja saagist juttu.
“Oh mu Jumal! Miks nii ruttu
Saadad Sa ju ahastusi,
Nällga, kattku, wiletsusi?
Ohkas Madis – eemal waates,
Pillku taeewa serrwa saates.
Mats tall wastu: ““Wend, mis sunnil
Ohkasid ja nüidsel tunnil?””
– “Tulemas on palju paha!
Rahe lööb kõik wiljad maha!
Kõik mei’ lõikus läheb nurrja:
Waata pilw seal tõstab turrja!”
– ““Ära ehhmu enne aeega;
Pilw ju alles kauugel praeegu,
Ja ta rind meil wihhma kannab,
Mis mei’ wiljal jõuudu annab.””
– “Ehk sind usk’ma ma ka’i sunni,
Siiski proowin: ära punni!
Oota weerand sööma-wahet,
Kükk siis näed, et sajab rahet.”
– ““Rahet teragi ei tule,
Ütelda wõin kindlast’ sulle.””
– “Ära waidle enam m’uga,
Muidu tülli lähen s’uga.”
– ““Narrida ma ka ei taha,
Kauem tühhja waidlust teha.””
– Kes on narr, ma tahan näha?”
Nõudis Madis, – isi päha
Wäänis Matsil tugewaste
Rusik-hoobi nobedaste.
Mats tall tublist ära tasus,
Äge riid sealt wällja kasus.

***

Möödas ju pool sööma-wahet,
Ei weel wihhma, ei weel rahet.
Küll on aga juukste tutta
Maas – ja näul were jutta.
Mehed wäsind, puhustawad,
Riided lõhhki, lipendawad;
Pilwed aga lahkusiwad,
Teiise küllgi kadusiwad.

Wenekeele juttukese põhjusel M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 479, 480

Endine armastus

Hигде милаго не вижу.

Kuskil armukest ei näe ma,
Ei kaa linnas, ei kaa maal,
Ennemine teda näen ma
Pimel’ öösel unenäul.

Waatan mina seina peale,
Näen ma teda pildi peal,
Jah, siis tuletan ma meele,
Et ta armas oli mull.

Oleksin ju ammu teda
Lasknud meelest, mõtetest,
Aga süles on mull hoida
Temast jäänud lapsukest.

Lapsukese jätsin tuppa,
Ise ast’sin trepi peal’
Ja siis nägin kaugelt juba
Armukese tulewat.

Suurest armust langsin mina
Oma armsa kaenlasse
Ja siis suures rõõmus tema
Hüüdsin omaks kaasak’seks.

“Ära hüüa mind nüüd kaasaks,
Pole enam mina sull.
Olen teise wõtnud omaks,
Kes nüüd armuta on mull.

Wastu meelt ja wastu tahtmist
Kosisin ta omale.
Sellepärast mina temast
Sinu juure lennule.”

Wenekeelest tõlkinud P. Kosse.
Kündja nr. 50, 11. detsember 1885 lk 272

Kaks keisri laulu

(Nende laulude ilusad wiisid on Kuhlbars’isst wälja antud raamatus „школьная гусельки“ No 62 ja 60).

I

Õnn meie Keisrile,
Isamaa kaitsjale,
Õnn Temale, õnn Temale!
Kurjuse keelajal’,
Õiguse hoidijal’,
Wagade warjajal’
Õnn järgeste!

Oh Jumal taewast säält,
Kuule me’ palwe häält,
Meid õnnista, meid õnnista?
Kurbtuses kannatust,
Õnne sees alandust,
Õigust ja wagadust
Meil’ anna Sa!

Tölkinud G. E. L.

II

Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile!
Nii meil wanemadgi laulsid
Ühes meeles waljuste.

Nõnda ühes meeles hüüab
Täna weel kõik Wenemaa,
Keisri nime kuulda kannab
Poolel’ ilmal’ auuga.

Käi siis kõigist ilmast läbi
Meie laul ka waljusti;
Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile.

Tölkinud G. E. L.
Eesti Postimehe Lisa nr. 50, 10. detsember 1894, lk 396 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Jumal ei jäta waeseid lapsi aitamata

Wene keelest.

Õhtu tähed kiirgasiwad,
Waikne oli kõik maailm,
Lumi säras, üksnes õues
Paukus talwe käre külm.

Küla tuisan’d tänawates
Waarus waene lapsuke,
Wana hilbukeste kattel
Wärises ta ihuke.

„Jumal!“ kaebas lapsukene
„Külm ja nälg, mull’ waewaks saad.
„Kes mind soendab ja toidab,
„Oh, sa helde Taewa taat?“

Küla eit käis sama teeda,
Kuulis waese nuttu teelt
Wõttis kaasa, andis süüa,
Rõõmustas ta kurwa meelt.

Pani marjukese sängi,
Kattis sooja waibaga.
Sõba silmil, nägu naerul –
Juba uinus magama.

Jumal toidab metsa linnud
Lilled lastel kosutab,
Ju ta siis ka waeseid lapsi
Ikka hädast awitab.

– dd –
Eesti Postimees nr. 16, 14. aprill 1882, lk 3

Tuwikene

Tuwikene, waga lindu
Kurdab öösel päewa aal,
Walu kipub tema rindu:
Kallis wiibib kaugel maal.

Ei tal enam söök ei maitse,
Ega laulu laula ta:
Leina pisaraid ei kaitse,
Laseb wabalt woolata.

„Tule, tule, tule ruttu!
Igatsus ju waewab mind;
Waigista mu leina nuttu!“
Lausus tuwi, lein’ja lind.

Ootab, ootab… aga seda
Pole näha kuskilt weel;
Ikka ootab kodu teda, –
Aga weelgi wiibib teel!

Mure tuwi rindu asub,
Kurwemaks läeb oot’ja meel;
Lein’ja südand lõhkma kasub, –
Ikka kallis wiibib teel!

– – – – – – – –

Korraga, tuianna rändas
Tagasi, sealt kaugelt teelt.
Oma kalli haual’ lendas,
Kus ta ära heitis meelt..

Wabalt Wenekeele järele. O. Neufeldt.
Eesti Postimees nr.4, 30. jaanuar 1891, lk 3