Kesk laia orgu lagedat …

(Среди долины ровныя…)

Mersljakowi järele B. Weber.

Kesk laia orgu lagedat,
Kus küngas määratu,
On õitsemas ja kaswamas
Suur uhke tammepuu.

Kui tuul ta okstes tuhiseb,
Siis kuulub kaeblik hääl:
Tamm üksi, üksi seisab siin
Kui soldat wahi pääl.

Kui tõuseb kuldne päikene –
Kes hõiskaks tammega?
Kui lagendikul hulwab torm –
Kes wõtaks kaitseda?

Tal männad, kased kaharad
Ei kaswa ligidal,
Ning üksgi haljas põõsake
Ei ole seltsiks tal.

Oh, wileks wõimsal tammelgi
On üksi kaswada!
Oh, kurb siin ilmas mehelgi
On üksi elada!

Olevik nr. 29, 16. juuli 1896, lk 668

Kewade-hommik

Oi, kui ilus on kõik ümbrus!
Oi, kui rõõmus on kõik loodus!
Mitmet karwa lilli ehtes
Naeratawad meile luhad!
Nagu hõbe helme lehtes
Läig’wad lastest metsad, kohad;
Nagu siidi laente woodes
Nurmed liig’wad tuulte hoodes.

Kust see iludus kõik sünnib,
Et nii rõõmul’ ümbrust sunnib?
Millest laulab pillidena
Meile õhu-koorikene?
Mis seal õrna lilledega
Sõnab mahe tuulekene?
Mis seal tuulte hoode süles
Sõudwad jõel alla – üles?

Lapsed! hommik ilmus juba –
Pühitsust täis ’ilma tuba;
Öösest sündides, ta peab
Oma sündimise päewa.
Nagu peremees ta seab
Korrale kõik maa ja taewa,
Tõuseb üles taewa läiki,
Hüiab loodust pidu-käiki.

Kiitus’ga kõik tõst’wad lisa
Wastu oma päewa isa:
Tere! meie elu tooja,
Kes sa meile kingid rammu. –
Ärka üles! waata! – looja
Meile liginenud ammu;
Ööse wari katab teda
Jälle – üles! – kartke seda –

Jumal andis rõõmu peale
Meile päewa ja ka heale:
Laulge linnud! Laulge wennad!
Lahutage endid – lillid!
Rõõmus kihisege wäljad!
Kõlagu meil metsas pillid!
Rahwas, armastage wendi,
Sõpru, nagu – ise endi!“

Mersläkowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 19, 18. mai 1891, lk 3