Rubriigiarhiiv: Mihkel Ollino

Pärdik

Ehk sa küll rassket vaeeva näed.
Auust, tänust siiski ilma jäed,
Ja palgaks leiibagi ei anta, ega kallja,
Kui sinu töö ei too tulu ega nallja.

***

Mees koidikul, kuis külas viis,
Läks kärmest tööl adra taha
Ja kündis nõnda virgalt siis,
Et higi voolas pallgelt maha.
See eest, kes iial mööda läeb,
Tall soovib jõuudu, pikka iga.
Kõik seda pärdik pealt näeb
Ja mõtleb: Mis ka minul viga
Niisama saada auustud
Ja kõigest rahhvast kiidetud?
Ta võtab nõuuks tööle minna,
Ning tallub suure paku sinna:
Kord pärdik pakku sellga seab,
Siis mööda maad tend vahel veab,
Kord katsub teda tandsitada,
Kord mööda muru veeretada,
Kord pakku kõrvalt pigistab.
Ahv isi hirmsast higistab.
Ja lõpeks olli ta end jõuutuks väsitanud,
Kuid kiitust kellegilt ta siiski veel ei saanud.
See ime pole ka va’ kaim!
Sa vaevled kangest küll, kus aga tulu taim?

Krõilovi järele M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 481, 482

Kaks talumeest

Mats ja Madis heina ajal
Piipu seades künka najal –
Vestsid vilja saagist juttu.
“Oh mu Jumal! Miks nii ruttu
Saadad Sa ju ahastusi,
Nällga, kattku, viletsusi?
Ohkas Madis – eemal vaates,
Pillku taeeva serrva saates.
Mats tall vastu: ““Vend, mis sunnil
Ohkasid ja nüidsel tunnil?””
– “Tulemas on palju paha!
Rahe lööb kõik viljad maha!
Kõik mei’ lõikus läheb nurrja:
Vaata pilv seal tõstab turrja!”
– ““Ära ehhmu enne aeega;
Pilv ju alles kauugel praeegu,
Ja ta rind meil vihhma kannab,
Mis mei’ viljal jõuudu annab.””
– “Ehk sind usk’ma ma ka’i sunni,
Siiski proovin: ära punni!
Oota veerand sööma-vahet,
Kükk siis näed, et sajab rahet.”
– ““Rahet teragi ei tule,
Ütelda võin kindlast’ sulle.””
– “Ära vaidle enam m’uga,
Muidu tülli lähen s’uga.”
– ““Narrida ma ka ei taha,
Kauem tühhja vaidlust teha.””
– Kes on narr, ma tahan näha?”
Nõudis Madis, – isi päha
Väänis Matsil tugevaste
Rusik-hoobi nobedaste.
Mats tall tublist ära tasus,
Äge riid sealt vällja kasus.

***

Möödas ju pool sööma-vahet,
Ei veel vihhma, ei veel rahet.
Küll on aga juukste tutta
Maas – ja näul vere jutta.
Mehed väsind, puhustavad,
Riided lõhhki, lipendavad;
Pilved aga lahkusivad,
Teiise küllgi kadusivad.

Venekeele juttukese põhjusel M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 479, 480

Elevant metsavanem

Kui mõnel auu ja vägevust
Ning peas rohhkest rumalust,
Siis sant, kui säärases ta on veel headust.

***

Kord osaks elevant sai metsa valitsust.
Ehk muiste elevant küll targaks loomaks loodi,
Kõik sugu ju ei ole aga ühte laadi;
Mei’ valitseja vaat’ mis moodi:
Ta kehast paks,
Seal juures siiski saks;
Ja mõttes ta ka krpsel’ õiigust tegi.
Seal hea valitseja nägi,
Kuis lammbad hun’te peal’ kord kohhtus kaebasid
Ja metsa vanemalt siis kaitsmist palusid.
“Te’ kelmid!” elevant noomib hunta juba,
“Kes röövida teil andis luba?”
Kuid hundid paluvad: ““Meid isand vabanda!
Ehk mäleta, et kasuk-nahhku meile
Sa lubasid ju lammbalt pärida.
Sest midagi ei ole viga neile:
Üks ainus lammba pealt on tarvis nahake!
Kas tõeste liiaks siis piaks olema neil see?””
“Kui nii, siis ühe ainsa naha
Teil’ luban iga lammba käest,
Kes leppi sellega ei taha,
Sell’ rohhtu leian omast väest.”

Krõilovi järele. M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 474, 475.

Tõõtsu Tõnu ja Vatsa onu

“Tere, tere, Tõõtsu Tõnu!” –
““Jumalime, Vatsa onu!”” –
“Kuis sull käekäiguga
Nüid siis lugu läheb ka?”

““Taevas hoitku! lugu paha,
Nii et rääkigi ei taha…
Jumal nuhtles valjuste:
Tegi minust kerjuse!””

“Siis on lugu tõeste hale!
Saatus oln’d su vastu kale!
Aga räägi’s nüid ka mull,
Kuis see paha sündis sull.”

““Sõpre seltsis laua taga
Mait’sin jõuulus õllelaga,
Õhtul läksin laudile
Heiinu andma hoostele.

““Teada, õlu peas kisas:
Käsi küinla põhhku visas.
Ainult ennast õnneteel
Peasta suutsin tulest veel.

““Sest a’ast mööda ilma maiida
Kerrjamas käin kanikaiida.
Sind siis, onu, palun nüid,
Jutusta ka oma hüid!”” –

“Paraku, ei paremada
Mullgi pole pajatada:
Jumal püha vihaga
Võttis ka mind karista.

“Õlu sõge olli vähe
Jõuulus mull’gi hakkand pähe.
Läksin teda märjukest
Tooma siis veel kelleri seest.

“Aga, et ei tulekahju,
Soja pea pärast juhhtu,
Küinla ära puhusin,
Kui ma trepil astusin.

“Pimedas ma komistasin,
Kukkusin ja purustasin
Jalaluud, nii et nüid veel
Kõnnin ainult karkudel.” –

Pahandage enda peale,
Rääkis seal siis kolmas heale,
Et üks ilma majata,
Teine tuikab karkkega.

Õllesõbral küinal kahjuks,
Õllesõbral pime kahjuks,
Pole see siis ime ju,
Et on joodik õnnetu.

M. Ollino Krõlovi järele.

Linda nr. 1, 20. jaanuar 1889, lk 33