Rubriigiarhiiv: Karl Voldemar Rosenstrauch

Miks mõistad? …

K. Fofanovi järele.

Mind ikka sa ,mäletad, vannud,
Kõik ammu kuid unustand ma;
Su südant sa vihaga lõhud, —
Ma vaikides lõhkusin ta.

Meid kokku tõi tahtmatult elu
Ja lahkuda enam ei võin’d,
Meid köitis õrn sõbrus ja valu
Mis mured, mis elu meil’ toon’d.

Me’ püüdsime mõlemad õnne,
Kuid elu ei õnne meil toon’d:
Kõik õnned ju kadusid enne —
Arm tormile ohvriks on saan’d.

Mind süüdistad sina ju ammu,
Kuid sind ma ei süüdista või, —
Kel’ süüdi on sellest, mis elu
Nii karedalt kanda meil’ tõi?

Miks kohut siis selle pääl’ mõistad,
Kes süüdi ei teinud ju sull’?
Sa vale sees elu nii hukkad, —
Ta truuduses hukka läks mul.

Wold. Rosenstrauch.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 13. aprill 1899, lk 117.

Mõrsja unenägu

Koslovi järele Venekeelest Vold. Rosenstrauch.

Pilved katnud tähed taevas. –
Maru tormab üle maa;
Laened vahul kallast peksvad,
Siisgi nad ei rahu saa.

Vaiksel kahvatanud neiul
Pisar tungind palgele,
“Oh, nüüd tormiöösel pimel
Läks mu armsam merele!”

Kaua, kaua vaiksel palvel
Palvetas ta armsa eest.
Kelle laev on maru keskel
Ümberpiirtud laenetest.

Tornis kell ju keskööd näitab
Paluja on vaikinud.
Tal kui keegi salavägi
Silmad kinni surunud.

Ta küll magab – siisgi vaimus
On tal tutvad kujud ees.
Ikka armsa laev veel tormis
Mässavates laenetes.

Häkist, nagu vari lendab
Tuttav kuju kambrisse.
Ia tal troostisõnul lausub;
“Mõrsja, ära kurvatse!”

Kalli hääl nii pehmelt kostab
Süda õnnel väriseb.
Vaatab argselt: oma armsam
Tema ette ilmuneb!

Nägu on tal surnuvalge
Tume leek tal silmades.
Merevesi tilgub juukstest
Raudne külmus käe sees.

“Kallim, tormitseval rinnal
Jälle näha tahtsin Sind.

Linda nr. 38, 15. september 1898, lk 635.

Hää on surra …

Hää on surra puhta südamega
Lahkuda siit ilma vaevata:
Kui ei kedagit siin ilmas ole
Kes jääks kurtes järel leinama.

Väsind elu-vaevast, võitlemisest,
Unustades seda saatust siin –
Süda, mis nii tormiliselt tuksus –
Hauas unustud kõik vaev ja piin.

Hää on surra, kui kõik lõpetatud,
Karikas on joodud põhjani –
Nagu kustub lamp, kui taht on otsa saanud,
Nagu närtsib viimne öieke.

Ainetel V. Rosenstrauch.

Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 621.

Lahkumisel

Lord Byroni järele V. Rosenstrauch.

Kui sügav rahu väljadel
Ia öö meid lahutab,
Mu sõber, siis mind sala hirm
Su pärast hirmutab.

Mu hing ei kuskil rahu saa –
See on ju viimne öö,
Siis vaiksest kodust lahkudes
Viib kaugele mind tee.

Oh, miks ei süda nuta siis
Ia miks ei kurvasta.
Kui kõigist neist, kes kallid tal
Peab ära lahkuma.

Ia teadmata eestulev tee,
Mill saan ma tagasi!
Kas saan teid varsti näha ma.
Võib olla – ialgi.

Linda nr. 37, 8. september 1898, lk 620.