Rubriigiarhiiv: J. Friedrich Meyer

Uppunud mees

A. S. Puschkini järele.

Uksest sisse, valjust hüüdes,
Lapsed jooksvad tormates:
“Isa, isa, kalapüüdes
Võrku tuli surnud mees!”
Mis te kelmid valetate –
Surnukeha saite veest!
Ja kui on? Mu käest saate,
Näitan teile surnud meest!

Tuleb kohus – oh ma vaene,
Küll siis kimbus olen ma:
Vastust anna! Kuule naene,
Kuub too. Vaja vaadata.
Kus ta on? – “Sääl, isa, vaata!”
Tõepoolest seisis sääl
Surnukeha liikumata
Jõe kaldal liiva pääl.

Hirmus oli surnukeha,
Ülestursun’d, sinine.
Vissist oli tahtnud teha
Mõni otsa omale,
Või ehk vahest vete-valda
Laened võtnud kalameest?
Mõnda ehk ka üle kalda
Visatud sai röövlitest?

Mis sest kõigest asja mehel?
On kes tahes. Ruttuga
Jalust kinni surnukehal
Häimab, vette tassib ta.
Surnu voode hooleks andis,
Lükkas järel mõlaga.
Uuest’ laene ohvrit kandis
Rahupaika otsima.

Surnukeha kaua õõtsus
Vahutavais voogudes,
Viimaks tuul ta eemal lõõtsus,
Koju sammus kalamees.
“Poisid, teil ei ole nalja,
Asjast peate vaikima,
Räägite te aga välja –
Mu käest saate sugeda!”

Väljas kuulda tormi kära
Maru mässab jõe vees;
Peeru tuli kustund ära
Kalamehe onni sees.
Lapsed magavad ja ema,
Ainult üleval on mees –
Pingil seistes kuuleb tema:
Keegi klopib ukse ees.

“Kes sääl on? Hei, lase sisse
“Pagan, kes sääl tüütab mind?
Vist va’ sarviline ise
Minu juurde tassis sind?
Võimata mul su’ga jahti,
Tuba kitsik, pime ka.
Seda öeldes ukse lahti
Viivitades lükkab ta.

Pilve tagant vaatab maha
Kuldne kuu, ja kalamees
Tardun’d tumma surnukeha
Nägi seismas enda ees.
Nägu tal nii külm ja kole,
Silmad – laial lahti nad,
Märjas juukstes alla poole
Mustad vähjad ripuvad.

Mees, sest võõrast aru saades
Ukse kõvast’ kinni lõi,
Vandesõnu sosistades
Kivistatud seisma jäi.
Hirmust täidetud ta hoopis
Kõigest kehast värises.
Hommikuni koolja kloppis
Akna all ja ukse ees.

Igal aastal teatud tunnil, –
Nagu räägib rahva suu, –
Ammu ootab hirmu sunnil
Hirmsat võõrast õnnetu.
Väljas torm ja maru möllab
Vesi mühab laenetes,
Öösel koolja koputelleb
Akna all jo ukse ees.

J. Fr. Meyer.

Postimees nr 245, 8. november 1896, lk 3.

Ööpik

Ööpimeduses, kui kõik jäänud unele
Lööb ööpik vaikses aias laulu lillele,
Kuid lillel pole tundmust armulaulu üle,
Vaid värisedes langeb tema une sülle.

Eks külma iludusele nii laula sa?
Oh mõtle, laulik, mida püüad asjata?
Ta sind ei kuula, ega vaata sinu poole:
Näed – õitseb ta; ei sinu hüüdel vastust ole!

Pushkini järele I. Fr. Meyer.

Linda nr. 26, 22. juuni 1899, lk 426

Mötted

Käin uulitsal, kus kära ikka.
Või rahvarikka templi sees.
Kas istun noorte meeste sekka –
Mul ikka unistused ees.

Ma ütlen: Aastad mööda läevad,
Ja viimaks surmavalla all’
Kõik kaovad, keda silmad näevad;
Nii mõnelgi lõpp ligidal.

Silm üksi seisvat tamme vaatis.
Ia mõtlen: “Metsa kuningas.
Kes minu isad hauda saatis,
On pärast mind veel olemas.”

Last väikest meelitelen mina.
Ia mõtlen: “Anna andeks mull’!
Ma kustun, aga ela sina,
Ma enda koha annan sull’.”

Nii läevad mõttelennu sunnil
Mul mööda päevad, aastadgi;
Küll tahaks teada ma, mil tunnil
Surm tõstab oma vikati.

Kus kohas surm mu pääle tõttab.
Kas merel, reisul, lahingis?
Ehk naabri-org vast kaissu võtab
Mu külmaks jäänud põrmu siis?

Ehk külmal kehal küll ükspuhas.
Kus paigas tuleb puhata.
Kuid ometegi armsas kohas
Ma tahaks ennem hingata.

Las’ haua uksel rõõmupalgel
Noor elu lustil mängida.
Las’ loodus hiilgab võimsal valgel
Sääl igavese iluga.

Puschkini järel I. Fr. Meyer.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 359.