Rubriigiarhiiv: Aleksander Harald Trilljärv

Lapsed

Tulge jõudke siia, armsad lapsed,
Rõemsalt vaatan teie mängi pealt,
Sest see mõnda, mõnda rasket muret
Lahkelt kergendab mu südamelt.

Homiku poolt avanud te’ akent,
Et salt päik’se tõusu vaadata,
Nagu pääsukesed on te’ hinged,
Võt’vad ilmas vabalt lennata.

Linnukeste laulud, metsa kohin
Kevadel on teid nii elustand,
Aga sügise ja lume tuhin
Minu rinda rusud valusalt!

Mis toob ilm veel rõemu, kui ei ükski
Lapse silm meil’ enam naerata?
Ja meid saatus sala varju kujul
Võtab surma unel’ suiguta…!

Mis kui taevalikus koidu valges
Meile õetsutanud lahe tuul
Toome puust, kus noored õrnad pungad
Pakatavad kenal lehe kuul.

Seda olete ka ilmas, lapsed,
Teid siin suuldleb kevadine päik’,
Teid siin hällitab veel õrnal oksal,
Kus teid veel ei koorma elu käik.

Oh siis tulge, armsad lapsed; sest et
Seda, mis teil’ elu kevadel
Linnud armsalt laulvad rõemu kooris,
Võiks ka kosta minu kõrvadelt’!

Oh! mis võib meil jäed’vat õnne tuua
Ilmas kõrge teadus sinu valg’,
Kui siin õndsat, taevalikku hiilgust
Üksnes avalda võib lapse palg’!

Lapsed, teie laulate meil laule;
Sest teil õites kaetud elu nurm.
Teie üksnes elate siin luulel,
Vaiksus on siin ilmas lõpp ja surm?

Longfellow’i järele Alex. T—v.

Valguse lisaleht nr 8, 16. veebruar 1893, lk 68.

Kallil õhtul

Eestistanud Aleks. Trilljärv.

Sandi-tüdruk ehavalgel
Seisab lukus ukse ees,
Pisar veereb närtsind palgel,
Tuul see vingub kohades.

Toas ta kuuleb rõõmu kära,
Tumedalt tal särab silm;
Igaüks t’ast pöörab ära,
Ehk küll väljas vali külm.

Viimaks keegi uksel sammub,
Avab teda rutuste –
Nõrgal häälel teda palub
Sandi-tüdruk ärdaste:

“Olen vaene, maha jäetud
“Isalt emalt ilmas siin,
“Kõik mu armuannid võetud,
“Kangest vaevab näljapiin.

“Jalad mind ei jaksa kanda
“Noorus-rammu nõrkenud –“
““Pole meil sul mingit anda!””
Seega uks saab lukutud.

Keegi teda vaest ei taha
Kaitsta õues külma eest,
Väsinult ta langeb maha,
Silmad kustund nutu veest.

Viimaks siisgi vaikib õues
Kange kohav maru tuul,
Neiu süda külmand põues ­–
Kahvatumaks tõmmand huul …

Päike tõuseb taeva telgil,
Käes on hommik ­– vaikne tund;
Lumi hiilgab hõbe helgil;
Neiu puhkab viimast und. ­–

Olevik nr. 19, 10. mai 1893, lk 422.