Rubriigiarhiiv: autor määratlemata (soome)

25 häält

“Jäkkäniska” Soome laulu põhjusel.

Vaatke vahvat võimu meest!
Mõjub veerand saja eest.
Ise on ta tubliste
Kahe mehe paksune.

“Rahva kasust – räägib ta –
Hoolitseme hoolega,
Sest et kehvad alamad
Sellest vähe hoolivad.

Rahvas meie mõju all,
Teame, mis on tarvis tal.
Ainult töö eest kandku hoolt,
Muu kõik tuleb meie poolt.”

Aga rikka mehele
Kostab ikka kõrvusse:
“Kusa mõistust mõõdeti
Kulla järel kunagi?!”

Ei see kaja lõpe sääl
Enne kui on mees ja hääl
Ja on vatsa võimul ka
Ots kord Soome pinnala.

M. Neumann.

Postimees nr 127, 13. juuni 1896, lk 2.

Laulud 5.

Soome keelest A. Daniel.

Kallis kevade on käe,
Talve tuisku silm ei näe.
Päike jälle koidab,
Kõrgest taevast loidab.

Päikse valgel,
Ilu palgel
Loodus täiel elu algel.

Vesi ojas veerlemas,
Laene järves keerlemas,
Kalda poole vaub
Sinna ära kaub.

Pajud, haavad
Lehte saavad,
Ploomid juba
Õelmid a’avad.

Põõsad ja puud
Aasad ja ra’ad;
Orud ja muud
Õitsevad maad,
Ime ilusaks kõik lähvad.

Kodu pinnale
Tulnud kevade,
Viinud talve mured ära.

Rahva südame,
Toonud lootuse
Jälle kevadine sära! —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 221.

Wanataadi jõulud

Waata, walgust pilgub wähe,
läbi akna, pisukse,
Wana, lagunud on tuba,
aina külm ja tahmane,
Wana Peedu üsna üksi,
puhkab waikselt woodisse.
Jõulu-õhtu püha toiduks,
leiwapala söönud ta.

Ärdati ta Taewa Isa
praegu oli palunud:
Surm mul tulema on wisa,
küll ju olen elanud!
Wõta, Issand, ihu, hinge,
oma armu hoole all,
Korista mind ära ilmast,
Saada õndsal’ rahumaal!

Kust need armsad, hellad hääled,
mis tal tungwad kõrwasse?
Õrnalt kajawad nad õuest,
ega unenägu see?
Ei! sest aina selgelt kostwad,
hääled taadi tubaje.
Kuula, hobunegi norskab, –
wõõrad astwad uksele.

Taati ootes uksel aatab,
kes säält sisse tulemas?
Näe, sääl silmab kahte meesta,
kõrwal neiu sihwakas.
“Kiri-isand, Helmi preili!”
Jah, nad on, ja saatjaks kutsar,
kes toob tuppa asju hulk.

Neiu ruttab Peedu juurde,
terwist tooma, sõnu häid,
Jõulupüha tunne sigib,
Peedu tuppa sedamaid.
Kolde teewad tule ruttu,
kirikisand kutsriga,
Neiu süütab kahte küünalt,
laua pääle pölema.

Siis ta puhta lina laotab,
sinna pääle söögid seab.
Mis said enne soojaks tehtud,
et nad maitseks – Helmi teab!
Wana Peedu talutati,
laua juurde õrnal käel,
Terwisid tal jutustati,
oh, see troostis imewäel!

“Taewa Isal suurest armust” –
puhkes wana rääkima,
Kuna pisar paisus silmas –
“olgu tänu lõpmata.
Jah, ma teadsin, Issand Jumal,
wiletsat ei unusta.
Teadsin, jõuluandekesi,
minulegi kannab ka.”

Taat on söönud ­– önnistades,
sirutab käe wälja ta,
Liigutatud meelel suudab,
waewalt söna lausuda:
“Minu ärdam palwe olgu;
Issand wötku tasuda,
Köigil teie eluteedel
önne andku otsata.”

Soomekeelest Wäinöla [1884, Werner Söderström Corporation, luuleantoloogia? – toim.] järele.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 725

Enne ja nüüd

Enne.

Siis lõpuks joogem tervist isamaale!
See vilets mees, kes põhjani ei jaksa! –
Ei tubli tegu palju vaeva maksa.
Eks kõik ju soovi oma maale õnne? –
Kuid – oli kokkujoodud viimne tervis,
Vaat, vaprad kaitsjad olivad kõik kraavis!

Nüüd.

Lõpku kihvtijoojad, rahva surujad!
Nüüd põhjustame kõrge aatevalla
Mis vabastab maad joomakombe vandest.
Kui rahvas karsked aated omandab
Ja salatuhandatena end ühendab;
Siis Eestis õnnepäike paistma saab.

Soome keelest A. Suurkask.

Linda nr. 15, 6. aprill 1899, lk 232

Kas kunagi?

Ma Ölimäel olin palvel,
Ja nutsin sääl pisaraid, verd,
Ma viibisin öösel valvel,
Et päästa saaks pattudest sind
Oh, kas ka kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kandsin kibuvitsa krooni,
Mind peksti piitsadega,
Mu keha täis vermeid, jooni –
Ma mötlin siis alati sind,
Oh kallis, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kannatin pilget ja teotust,
Sain pölatud igalt poolt,
Ma tundsin piina ja raskust,
Et selle eest päästa sind.
Oh armas, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Veel surres ma palusin: Anna,
Oh isa, andeks ta süü!
Ja taevasse teda kanna –
Sest armus mötlesin sind.
Oh vend, oh öde, kas kunagi
Seda tunned, ja mötled mind?

Maad, taevastgi täitis valu,
Kui kannatin sinu eest,
Ma sellega maksin su völa,
Ja päästsin vande alt sind.
Oh hing, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Sa patune, kallis olid mulle,
Veel taevas Su eest palun ma,
Sääl ase on valmistud Sulle.
Sääl aina ma mötlen sind.
Oh inime, kas kunagi sina
Seda tunned, ja mõtled mind?

Soomekeelsetel ainetel.

Linda nr. 11, 20. märts 1897, lk 173

Vineta*

Soome keele järele M. Lillenupp
(Tulevase VI. Eesti üleüldise laulupidu noodist.)

Nüüd laksusivad laened laenete na’al,
Kus püha linn oli muistsel a’al,
Kus orel hüüdis hellaste
Ja palve tõusis taevasse:
Salve regina!**

Kuid korraga meri kohama –
Ja tuhandel’ avas end hauana:
Vineta ta kurku sääl vausi,
Ja munkade laul, see vaikisi:
Salve regina!

Nii laente sülle langesi siin
Vineta, see kulla ja templite linn!
Üksines sügaval süda ööl
Vineta laulu on kuulda veel:
Salve regina!

* Vineta – tähendab Venede – Vendlaste linn, oli omal ajal kuulus Vendlaste kaubalinn, Vollini saare pääl Läänemeres, 5. aastasajal kõige suurem linn Põhja-Europas; sai a. 1183 maavärisemise läbi hukka.
** Salve regina – ole tervitatud kuninganna, neitsi Maria.

Eesti Postimehe Lisa nr. 41, 13. oktoober 1895, lk 324 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kodu

Kus Soome lahe kohiseb,
Ta rannal rohi idaneb:
Sääl on mu kallis kodumaa;
Ei teda iial unusta.

Sääl org on armas orases,
Ja lehtpuud lehtvais õilmetes;
Sääl olin nagu laulu-lind,
Kui armu ihal tuksus rind.

Mis tundis hinge sügavus,
Sest laulus lõu lõõritus.
Oh – aga armu sadamas
Mind kodust valu lahutas.

Ehk püha paik küll kaugella,
Kust lahkusin ma nutuga,
Mul siiski sinna mõlgub meel
Veel vaimus paleduse teel.

Ja peaksin ma ilmaski
Veel iial jõudma tagasi,
Siis tahan laulda lustilla:
Oh kallis, kaunis kodumaa!

Soome keele järele M. L..p.

Eesti Postimees nr. 49, 9. detsember 1881, lk 194

Õnnetu arm

I

Oh lumi, märatse,
Too hauda minule!
Mu süda lõhkeja
Sääl tahab hingada.

Kui külm on minu rind,
Siis, lumi, mata mind
Ja unustusega
Mind kinni kata ka!

Jah, lumi, tuisuga
Sa mässa hauala,
Et armu leegile
Jääks surma unesse!

II

Oh õhtu, ime ilus,
Järv, vaikne, laeneta,
Ja võsastiku vilus
Võib armsast hingada!

Mis siis veel mures süda,
Miks ennast kurvastad?
Eks vaigista su häda
Siin lilled lehkavad?

Oh, minu armu tuli
Peab ära kustuma
Sest, raske valu-vili,
Mull tõutad tõuseda!

Soome keele järele M. L..p
Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2