Raheli kaew

Karl Geroki järele G. E. Luiga.

Õhtu päike Haranis weereb juba madalale,
Noormees, wäsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, wenna wihal lahkuma.

Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Wõeras rahwas, wõeras maa toowad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Wennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?

Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”

Neiu silmad särawad tall’, kui õnnetähed taewast,
Wõersil leiab kodu ta, leiab rahu reisiwaewast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendawad kui päewad, saak tal kaswab külluses.

Igal pool, kus taewa wõlw warjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Wägewama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema waim neil pühendab.

Ei sa muidu, rändaja, taewa redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su wägew karjane
Wiib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.

Kussa Jordan kastab maad, wõid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlwili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma wäärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.

Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074

Kewade usk

Karl Geroki järele G. E. Luiga (M. Vogelbergi puulõikega).

Kui waatan kõike loodust kewade,
Kus mets ja muru roheliseks kiirwad,
Kus õite ilu ilmub oksale,
Kus öödgi läbi linnud laulma jäewad:
Siis woolab lootus minu hingesse,
Ei usu ma, et käes ju wiimsed päewad,
Mil kõik see ilm, mis patust rikutud,
Saab kohtumõistjast põrmu lõhutud.

Mu palgele kui armusõna tooja
Siis puhub lõunatuul nii lahedalt,
Mu meelest on, kui hoiaks helde Looja
maad otse emakätel hellemast’:
Weel wiigipuu saab ühe suwe sooja,
Weel päikse paistel, kastet ülewalt,
Weel arm tal ühe aasta aega annab,
Kas ometi ta wiimaks wilja kannab!

Ja kui siis lapse pääle waatan ma,
Ta silma, mis on waga, walskuseta,
Kes waatab loodust puhta rõõmuga
Ja kelle süda kedagi ei peta –
Siis jälle ma ei taha uskuda,
Et rahwa sugu lugu lootuseta,
Et ta on kuiwand puu ja kõlbmata
On mujale, kui tules põlema.

Siis rõõmustab mu meel, et Looja pale
Weel täitsa kadund pole looduses,
Weel sünnib lapsi meie Jumalale,
Kui kastetilku koidupuna sees.
Kes teab, mis sestgi lapsest nähtawale
Kord tuleb, prohwet, ehk üks mägimees?
Sest Jumalal on teesid mitu sada,
Kuis oma usu wõtab awaldada.

Olevik nr. 24, 13. juuni 1895, lk 570

Uue aasta soow

Karl Geroki Palmi lehtedelt tõlkinud G. E. Luiga.

Meil uueks aastaks wana Jumal
Weel jäägu saatjaks armuwäes.
Ta omi lapsi wanal ajal
Ju toetas kange käe najal –
Me tulewik on Tema käes.

Meil uueks aastaks wana Jumal
Weel jäägu saatjaks armu wäes.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks –
Kall’ wett Jehoowa kaewudes!
Pea ta ka lumehanged kaotab
Ju nurmel, niidul wälju laotab
Meil wilja, rohtu külluses.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks
Küll wett Jehoowa kaewudes!

Meil uueks aastaks wanad mured,
Ei weel meil hingamise maa.
Weel käime teed; pea paistab päike,
Pea sadab wihm, pea weereb äike,
Weel on meil waja wõidelda.

Meil uueks aastaks wanad mured,
Ei weel meil hingamise maa.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu weelgi kannab maa,
Toob lilled meie aasadele,
Weel tuleb linnu hääl, nii hele
Meid terwitama rõõmuga.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu weelgi kannab maa.

Meil uueks aastaks wana usku,
See kingib kindlalt wõitu tääl.
Õnn sull, mu rahwas! Küll su sõnad
Siin edasi, kui walgust nõuad
Ja Kristus seisab lipu pääl.

Meil uueks aastaks anna usku,
See kingib kindlast wõitu tääl.

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.
Säält jäägu ära wanad patud,
Waen, wana, saagu unustud
Ja wana wanne kadugu!

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.

Olevik nr. 1, 3. jaanuar 1895, lk 18