Wiimne soow

Üks kord weel tahaks üelda sulle,
Et armastan sind lõpmata,
Et ilmas kõige kallim mulle
Sa oled üksi, üksinda.

Ei wastust sinult saada taha.
Mu peale waata lahkuses,
Löö kaunid sinisilmad maha
Ja seisa mõnda waikides.

Siis palwetades tasa, käed
Pea peale sulle paneks ma,
Et annaks rahu taewa wäed
Sull, mis mult oled riisund sa.

Julius Sturmi järele A. M. Saar.

Linda nr. 9, 2. märts 1891, lk 145

Aknal

Julius Sturmi järele.

Istub ema kauni tütre kõrwal
Akna juures õhu jahedusel.
Läheb tänawal üks noormees mööda,
Waatab wargselt kõrge akna poole.
Ja ta silm sealt leiab teise silma,
Sügav puna ilmub palge peale
Ja kui unenäos jääb ta seisma….
Aga ema wastu sõnab tütar:
„Oh kuis õhk ses toas on nii umbne!“
Ise rutab teise akna juurde,
Kussa ehitatud lillelaual
Roosiõiekene õitseb ilus,
Awab akna, sügawaste wälja,
Kumardab, siis ehmatades hüiab:
„Emake, oh ära pahaks pane,
Minu roosi, minu kauni roosi,
Mis sa mulle kingituseks andsid
Sünnipäewaks ja mis täna õied
Armsaste lõi lahti minu aknal,
Olen, oskamata, katki murdnud.
Kui ei oleks ta ehk maha langend,
Wõiks weel kaua õitseda mul klaasis!….
Kuid ennäe! Ju on üks wõeras teda
Tänawa pealt tänul üles wõtnud
Oma kübarale kauniks ehteks…“
Ja ta annab meelitades musu
Ema käele; ema pehmelt silub
Tütre pead ja waigistades räägib:
„Roosi pärast peaksin pahandama?
Tundku rändaja sest roosist rõõmu,
Rändaja, kes kodu peale mõeldes
Selles roosis, mida wastu tahtmist
Wallatumalt olled alla heitnud,
Terwitust näeb, mida armukene
Talle kaugelt kodurajalt saatnud!…
Kuda? Sul weel ikka puna palgel?
Ja nüid isegi weel nutt sul waruks?
Tütreke, oh ole rõõmus aga!
Homme kingin sulle uue roosi,
Aednikul, tean ma, on neid weel küllalt!“
Nuttes peidab tütar oma pale
Ema armastaja rinna naale,
Ema aga ei wõi aru saada,
Miks ta wallatu, ta rõõmus tütar
Ühe ära murtud roosi pärast
Nõnda kurb ja waikne on.

Gr.

Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2