Rubriigiarhiiv: Johann Wolfgang von Goethe

Õhtu

Ju kustub õhtu päike,
Ju pilved punavad;
Ju tõuseb udu, kaste
Ja lilled leinavad.

Ju vaikib rõõmu helin,
Ei laula linnu hääl,
Sest kostab pilve kohin,
Välk hiilgab pilves sääl.

Kõik loodus mässab õues,
Torm – lehti pillutab, –
Mu süda tuksub põues,
Hing leinab pakites,

Oh süda, nõnda sina
Näed õhtut tulema:
Ka sinu laulu kõla
Jääb rahus hingama.

Göethe järele “mf.”

Postimees nr 86, 1. august 1889, lk 2.

Kalanik

Goethe järel.

Jõe vesi tõusis, vesi kees,
Üks kalamees ta peal,
Ja rahuliste vaatas mees
Siis õnge järel’ seal.
Kui istub ta, kui kuulaks ta,
Teeb laene lahti end,
Mees liikva vee seest kerkima
Näeb, Vesi-neiu, sind.

Neid laulis tall ja lauses tall:
Miks petad kala sa,
Nii kavalast siin taeva all
Tad tahad surmata?
Oh teatsid sa, kuis kaladel
Hea põhjas puhata,
Sa jätaks järel’ püidmisel
Ja tuleks alla ka.

Siin karastab end päikene
Ja kuu siin jõe vees
Ja laened kandvad iluste
Neil kuju enda sees.
Kas taevas sind ei meelita
Ja niiske sinagi?
Su palge nendasama ka
Siin udus otsani?

Ja vesi tõusis, vesi kees,
Sai märjaks mehe jalg;
Kui halli tervist kuulates
Tal rõemus oli palg.
Näkk laulis vees, näkk laulis vees,
Kõik otsa lõppis siis:
Ta tõmbas meest, pool kukkus mees, —
Voog kalaniku viis.

J. Leppik.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188.

Thule kuningas

Göthe.

Kord oli üks kuningas Thules,
Kes hauani auus ja truu,
Ta kullasest karikast luules,
Kui maitses tast viina ta suu.

Tall’ karika armuke andis,
Kui surma näi tulevat,
Ja kuningas hauda ta kandis
Ja kallistas karikat.

Ja kui ta läks vanaks ja halliks,
Siis jättis kõik pojale;
Kuid karika pidas ta kalliks,
See sidus ta südame.

Ta pidustas kuninga majas
Sääl mere kalda pääl,
Kus laene end aknani ajas
Ja helises rüütlite hääl.

Ta pühendud karika võttis
Ja viimsest veel tühjaks jõi
Ta akna alla siis tõttis
Ja merele ohvriks ta tõi.

Ja karikas laenesse kahmas
Ta põhja kukkus siis,
Ning kuningas õhku veel ahmas
Ja igavest tukkus siis.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 243-244.

Nõia õpipoiss

Göthe laul, Joh, Liiwi tõlge.

Hõissa, meister sõitis ära!
Seda ootsin ammu juba.
Nüüd kord ise olen härra,
Oma tuba, oma luba.
Neid, kes teda orjand,
Tööle saadan ka,
Nõia teadust korjand
Selleks küllalt ma.

Tööle! Tööle,
Sala wäed,
Waime käed;
Maapind liigu,
Saada üles wete woole,
Lustil kõigu, liigu, kiigu.

Wana luud, nüüd nurgast tule,
Mustad kaltsud selga wõta;
Sulaseks mul täna ole,
Minu käsku täitma tõta.
Seisa! – jalad alla!
Otsa pää – nii! soo!
Ise õlal wõta,
Wett mul kiirest too.

Tööle! Tööle,
Sala wäed,
Waime käed;
Maapind liigu,
Tule wälja, wete woole,
Supeluseks liigu, kiigu!

Näe, luud jookseb jõe ääril
Nagu mees! Näe, wett ju wõtab!
Wälja sirutatud sääril
Koormaga ta kodu tõtab!
Waatke, kuis ta kallab,
Tõrde winnab wee;
Unest tooma tallab,
Juba ujub tee!

Pea ­– oota!
Nüüd sul luba
Seista juba,
Las’ meid sääda!
Oh nüüd hääd ei ole loota,
Ei ta taha seisma jääda!

Häda! Sõna meelest unund,
Kuis tad jälle luuaks luua,
Surma köit ma endal punund,
Ta wõib kõigil otsa tuua!
Uued täied tõrred
Jõest weab ta,
Riiulid ja õrred
Kõik ju laentessa.

Oot, ma pärin:
Jäta orjus,
Muidu korjus
Wõllas kõlgud!
Huuh! mu ihus algab wärin,
Silmad tal kui tule wälgud!

Oh sa elus saatan põrgust,
Hukka saadab terwe maja!
Woolab ju kui põrgu kurgust
Wesi üle iga raja!
Kõik üks wana luud,
Mis ei kuula sõna,
Kepp, ei asi muud,
Uputa wõib täna.

Kui ei lepi
Sina hääga,
Ma sind wäega
Kinni taban,
Kirwega su, wana kepi,
Kümnest kohast lahti raban.

Katki! – Oo, ta tõuseb jälle,
Tõuseb, oh ei waim wõi surra,
Endsel kujul nähtawale –
Waimu luid ei kirwes murra!
Ähh! hoop hästi käinud!
Pihuks puruks ta.
Nüüd on häda läinud,
Nüüd saan rahu ma.

Häda, häda!
Waata lugu:
Põrgu sugu
Uuest kasub!
Sulaseid saab mitu sada,
Igaüks neist tööle asub.

Kõigil tõrred, pütid süles,
Oh, mis tahad ära teha!
Müüril mühab wesi üles –
Oo – säält meister ise näha!
Ilma ots on jõudnud,
Meister, kõik mu süüd;
Waimusi ma nõudnud,
Põrgu kaelas nüüd. –

“Luuad, taimed,
Nurka! nurka,
Pühkme urka,
Kus põhk, sasi!
Ilmuge säält siis kui waimud,
Kui teid käsib m e i s t e r   i s i.”

Olevik nr. 18, 6. mai 1891, lk 377, 378

Kuningas Tuules

Kord elas Tuules leselt
Üks kuulus kuningas;
Tal surnud armukeselt
Jäi järgi karikas.

Ta pidas teda kalliks
Tast igal söögil jõi.
Silm pisaratest halliks
Sääl juures ikka lõi.

Kui surema ta hakkas,
Siis kogus pärijaid;
Ta linnad neile jagas,
Kuid hoidis karikat.

Ta istus laua juures –
Ja ritred ümber tal –
Sääl lossi saalis suures,
Kus meri akna all.

Ta tõusis teiste ette,
Jõi viimsest karikast
Ja karika viis vette
Sääl viskas ülevalt…

Kui nägi, et ta kukkus,
Kui laened neelu loond,
Jäi vaikseks ta, kui tukkus –
Ei tilka enam joond.

Goethe järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 26. märts 1898, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)