Rubriigiarhiiv: Johann Wolfgang von Goethe

Vara kaevaja

(Göthe järele.)

Käisin palju päevi ära,
Tasku tühi, raske süda.
Vaesus kõige kangem häda,
Rikkus kõige armsam ande!
Kuulsin kus on vana vara:
Tahtsin kaevada ja saada,
Kui ka hingest ilma jääda —
Kirjutasin verest vande.

Siis ma tegin tähta, jooni,
Seadsin salmi sala sõnu,
Pandsin manu muidu mõru:
Lõppis nõnda nõidumine.
Otsisin siis õnne soovi;
Kaevasin siis kulla pärast
Vana-aja vara pärast.
Öö oli torm- ja tuuleline.

Nägin kaugel küünla tule,
Tuli nagu taeva tähte
Lähemale silma nähte,
Kui kell keskööd teada andis.
Ei nüüd aitnud pelglik pale.
Valgeks sai siis pilkne pime
Läbi kuldse kausi ime,
Keda kena poisik’ kandis.

Nägin silmad ime ilus,
Lillepärg pääs poisikesel.
Siis ma ilu imestusel
Tulin talle lähemalle.
Ja siis pois mind juua palus.
Arvasin: Ei iial ole
Selle lapse selge pale
Paisund põrgu-targa talus.

Joo siit uue elu rammu!
Siis saad õpetusest osa.
Ei siis tule öösel tasa
Iial siia soosse sina,
Asjata so töö siin ammu.
“Päeval töö ja pärast püha,
“Pärast higi istu maha.”
OIgu sinu nõia-sõna.

— n —.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 9, 27. veebruar 1882.

Kiriku kell

(Göthe järele.)

Üks laps ei tahtnud iialgi,
Iial kirikusse minna,
Ta pühapäeval pealegi
Läks muidu sinna tänna.

Küll ütles ema: “Kella heal
Jo palub, palvel’ tõtta;
Laps mõtle kella kutse peal,
Kui ei — ta võib sind võtta.”

Laps mõtleb: Kell on kinni seal
Ja kõrges — kaugel, kinni.
Laps juba väljas vainu peal, — —
— Kes teab, kas kell on kinni?

Ei kuulda enam kella healt.
Mo ema nalja heitis.
Oh vaata! Kes see sõuab sealt?
Kell ema noomi täitis.

Kuis rühib ruttu kir’ku kell!
Kuis kohkus lapse süda!
Kell ruttab, mõte lapsukel
Et kinni katab teda.

Ja hirmu tõttu ruttab siis
Laps nii kui iial läheb.
Kuis jäivad maha mets ja iis!
Ees juba kirik ehab.

Ja igal pühapäeval ta
Nüüd mõtles paha peale.
Läks kohe kirikusse ka,
Kui kuulis kella heale.

—I.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 7, 13. veebruar 1882, lk 2.

Õhtu

Ju kustub õhtu päike,
Ju pilved punavad;
Ju tõuseb udu, kaste
Ja lilled leinavad.

Ju vaikib rõõmu helin,
Ei laula linnu hääl,
Sest kostab pilve kohin,
Välk hiilgab pilves sääl.

Kõik loodus mässab õues,
Torm – lehti pillutab, –
Mu süda tuksub põues,
Hing leinab pakites,

Oh süda, nõnda sina
Näed õhtut tulema:
Ka sinu laulu kõla
Jääb rahus hingama.

Göethe järele “mf.”

Postimees nr 86, 1. august 1889, lk 2.

Kalanik

Goethe järel.

Jõe vesi tõusis, vesi kees,
Üks kalamees ta peal,
Ja rahuliste vaatas mees
Siis õnge järel’ seal.
Kui istub ta, kui kuulaks ta,
Teeb laene lahti end,
Mees liikva vee seest kerkima
Näeb, Vesi-neiu, sind.

Neid laulis tall ja lauses tall:
Miks petad kala sa,
Nii kavalast siin taeva all
Tad tahad surmata?
Oh teatsid sa, kuis kaladel
Hea põhjas puhata,
Sa jätaks järel’ püidmisel
Ja tuleks alla ka.

Siin karastab end päikene
Ja kuu siin jõe vees
Ja laened kandvad iluste
Neil kuju enda sees.
Kas taevas sind ei meelita
Ja niiske sinagi?
Su palge nendasama ka
Siin udus otsani?

Ja vesi tõusis, vesi kees,
Sai märjaks mehe jalg;
Kui halli tervist kuulates
Tal rõemus oli palg.
Näkk laulis vees, näkk laulis vees,
Kõik otsa lõppis siis:
Ta tõmbas meest, pool kukkus mees, —
Voog kalaniku viis.

J. Leppik.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188.

Thule kuningas

Göthe.

Kord oli üks kuningas Thules,
Kes hauani auus ja truu,
Ta kullasest karikast luules,
Kui maitses tast viina ta suu.

Tall’ karika armuke andis,
Kui surma näi tulevat,
Ja kuningas hauda ta kandis
Ja kallistas karikat.

Ja kui ta läks vanaks ja halliks,
Siis jättis kõik pojale;
Kuid karika pidas ta kalliks,
See sidus ta südame.

Ta pidustas kuninga majas
Sääl mere kalda pääl,
Kus laene end aknani ajas
Ja helises rüütlite hääl.

Ta pühendud karika võttis
Ja viimsest veel tühjaks jõi
Ta akna alla siis tõttis
Ja merele ohvriks ta tõi.

Ja karikas laenesse kahmas
Ta põhja kukkus siis,
Ning kuningas õhku veel ahmas
Ja igavest tukkus siis.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 243-244.

Nõia õpipoiss

Göthe laul, Joh. Liivi tõlge.

Hõissa, meister sõitis ära!
Seda ootsin ammu juba.
Nüüd kord ise olen härra,
Oma tuba, oma luba.
Neid, kes teda orjand,
Tööle saadan ka,
Nõia teadust korjand
Selleks küllalt ma.

Tööle! Tööle,
Sala väed,
Vaime käed;
Maapind liigu,
Saada üles vete voole,
Lustil kõigu, liigu, kiigu.

Vana luud, nüüd nurgast tule,
Mustad kaltsud selga võta;
Sulaseks mul täna ole,
Minu käsku täitma tõta.
Seisa! – jalad alla!
Otsa pää – nii! soo!
Ise õlal võta,
Vett mul kiirest too.

Tööle! Tööle,
Sala väed,
Vaime käed;
Maapind liigu,
Tule välja, vete voole,
Supeluseks liigu, kiigu!

Näe, luud jookseb jõe ääril
Nagu mees! Näe, vett ju võtab!
Välja sirutatud sääril
Koormaga ta kodu tõtab!
Vaatke, kuis ta kallab,
Tõrde vinnab vee;
Unest tooma tallab,
Juba ujub tee!

Pea ­– oota!
Nüüd sul luba
Seista juba,
Las’ meid sääda!
Oh nüüd hääd ei ole loota,
Ei ta taha seisma jääda!

Häda! Sõna meelest unund,
Kuis tad jälle luuaks luua,
Surma köit ma endal punund,
Ta võib kõigil otsa tuua!
Uued täied tõrred
Jõest veab ta,
Riiulid ja õrred
Kõik ju laentessa.

Oot, ma pärin:
Jäta orjus,
Muidu korjus
Võllas kõlgud!
Huuh! mu ihus algab värin,
Silmad tal kui tule välgud!

Oh sa elus saatan põrgust,
Hukka saadab terve maja!
Voolab ju kui põrgu kurgust
Vesi üle iga raja!
Kõik üks vana luud,
Mis ei kuula sõna,
Kepp, ei asi muud,
Uputa võib täna.

Kui ei lepi
Sina hääga,
Ma sind väega
Kinni taban,
Kirvega su, vana kepi,
Kümnest kohast lahti raban.

Katki! – Oo, ta tõuseb jälle,
Tõuseb, oh ei vaim või surra,
Endsel kujul nähtavale –
Vaimu luid ei kirves murra!
Ähh! hoop hästi käinud!
Pihuks puruks ta.
Nüüd on häda läinud,
Nüüd saan rahu ma.

Häda, häda!
Vaata lugu:
Põrgu sugu
Uuest kasub!
Sulaseid saab mitu sada,
Igaüks neist tööle asub.

Kõigil tõrred, pütid süles,
Oh, mis tahad ära teha!
Müüril mühab vesi üles –
Oo – säält meister ise näha!
Ilma ots on jõudnud,
Meister, kõik mu süüd;
Vaimusi ma nõudnud,
Põrgu kaelas nüüd. –

“Luuad, taimed,
Nurka! nurka,
Pühkme urka,
Kus põhk, sasi!
Ilmuge säält siis kui vaimud,
Kui teid käsib m e i s t e r   i s i.”

Olevik nr. 18, 6. mai 1891, lk 377, 378.

Kuningas Tuules

Kord elas Tuules leselt
Üks kuulus kuningas;
Tal surnud armukeselt
Jäi järgi karikas.

Ta pidas teda kalliks
Tast igal söögil jõi.
Silm pisaratest halliks
Sääl juures ikka lõi.

Kui surema ta hakkas,
Siis kogus pärijaid;
Ta linnad neile jagas,
Kuid hoidis karikat.

Ta istus laua juures –
Ja ritred ümber tal –
Sääl lossi saalis suures,
Kus meri akna all.

Ta tõusis teiste ette,
Jõi viimsest karikast
Ja karika viis vette
Sääl viskas ülevalt…

Kui nägi, et ta kukkus,
Kui laened neelu loond,
Jäi vaikseks ta, kui tukkus –
Ei tilka enam joond.

Goethe järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 26. märts 1898, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)