Sõber

Baieri kuninga Ludwigi järele -el.

Kui keegi Sinu sõbrast räägib halba,
Kui rääkija ka auus, ent ära usu Sa; —
Kui kõik ju räägiwad Su sõbrast halba,
Sa usu sõbra meelt, ei mitte ilma keelt.
Sest ainult see, kes nõnda armastab,
On kalli sõbra wäärt!
Üks sõbra süda, oh kui kallis asi,
Nii wäga õrn ja aruldane weel;
Kõik terwe ilm ei anna tagasi,
Kui kautand teda kergemeelsel teel!
Üks sõbra süda, oh mis püha jõud,
Kui Sinu südames ju kõigest põud!

Ent iga kahklus tuimestab ta ilu,
Ja üks kord lahus, on ta jäädwalt wilu!
See pärast kui kord õnne jumal annab,
Ja hea, kalli sõbra Sulle kaissu kannab, —
Siis hoia teda laimdus-nooli wäest
Ja peasta kõige kare tuulte käest,
Sest meie püided, tööd, kõik elu
Saab alles sõpruses täit ilu!
Kui oleksid Sa waene, sant —
Üks sõbra süda — rikas pant!
Kell kuldsel troonil, rikkuses
Ei sõbra südant — waene mees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. mai 1889, lk 229.

Ööpik ja õis

F. Bodenstedti järele G. Õis.

All aias õhkas õitsilind
Ja kaebas kurwalt ühtelugu:
Mis aitab see, et meie sugu
Wõib lahkelt laulda wõsa wilus,
Niikaua kui me põu ja pugu
Ei ehi, lehi lille-ilus!

Õis jälle õhkas peenra pääl
Ja kaebas kurwalt igal ajal:
Mis aitab see, et rõõmsal rajal
Ma ehin, lehin lille-ilus,
Niikaua kui ma kaunil kajal
Ei wilista wõi wõsa wilus!

Neid luuletaja lepitas.
Ta lausus: leina pole waja!
Ta oma laulus linnukaja
Ning lillelehti ühte pandis:
Ja iga maja, iga raja
Tall’ tuhatkordset kiitust kandis.

Olevik nr. 10, 7. märts 1894, lk 231